Valgevene ajakirjanikud on infoblokaadis

ALES ANTSIPENKA,      29. september 2004


Ainus võimalus, mis Valgevene ajakirjanikele on jäänud, on levitada teavet informatsiooni andmisest keeldumise kohta oma väljaannetes, pöörduda rahvusvaheliste organisatsioonide poole ja ka eri maade ajakirjanike ühenduste poole.

Ettekanne septembris toimunud rahvusvahelisel konverentsil Vilniuses

Valgevene seadustes on küll ette nähtud kõigi õigus informatsioonile, kuid tegelikus elus on riiklik ajakirjandus allutatud presidendile, sõltumatule ajakirjandusele ei tohi aga ükski riigiametnik anda mingit informatsiooni.
Rahvusvahelise Inimõiguste Deklaratsiooni artikli 19 järgi on ligipääs informatsioonile ühest küljest iga kodaniku õigus, teisalt on ka ajakirjanikul õigus saada ja vahendada informatsiooni ja see ongi tegelikult väga oluline osa tema elukutsest.

Siinkohal lühike kokkuvõte Valgevenes valitsevast olukorrast pärast iseseisvuse väljakuulutamist 1991. aastal.
Aastatel 1991–1994 toimusid Valgevenes liberaalsed protsessid, tekkis ridamisi sõltumatuid ajalehti ja ka riigi kontrolli all olev meedia muutus suhteliselt liberaalseks. Samas tajuti üldist sõnavabadust omamoodi märgina üldisest allakäigust.
Selle tulemusel alustas 1994. aastal demokraatlikult valitud president oma ametiaega sellest, et võttis enda kontrolli alla nii riikliku televisiooni ja raadio kui ka riigi omanduses olevad ajalehed.
See sai võimalikuks tänu Valgevene seadustele. Esiteks ei olnud sel ajal Valgevenes ajakirjandusseadust, mis oleks taganud meedia sõltumatu arengu, teiseks ei sõnastanud pärast Nõukogude Liidu lagunemist vastu võetud Valgevene põhiseadus presidendi volitusi.
See oli esimene etapp informatsiooni vaba liikumise takistamiseks Valgevenes.

Seda jätkas võimule tulles ka Lukašenko. Esiteks oli juba tema valimiskampaania ülimalt populistlik ja selleks, et populisti hääl oleks ühiskonnas kõige valjem, peab ajakirjandus olema range kontrolli all.
Teiseks on igasugune kriitiline mõtlemine või kriitiline avalik arvamus autoritaarsele valitsejale ohtlik ja infole juurdepääsu takistamine on instinktiivne poliitiline enesekaitse, et oma rezhiimi säilitada.
Pole vaja lisadagi, et pärast riikliku meedia kontrolli alla võtmist asuti sõltumatu meedia kallale.

Mis võtetega piirasid Valgevene võimud sõltumatu meedia levikut Valgevenes?
Esiteks, seadustega. Näiteks võib informatsiooniministeerium Valgevene ajakirjandusseaduse järgi ilma kohtu poole pöördumata teha väljaandele ametliku hoiatuse. Kui selliseid hoiatusi on kolm, siis pannakse see leht, tele- või raadiojaam kinni. Alates 2003. aasta algusest on suletud või rahaliste raskuste tõttu tegevuse lõpetanud 20 sõltumatut väljaannet, nii üleriigilisi kui regionaalseid.
See tähendab, et pool sõltumatust ajakirjandusest on kadunud.
Teiseks, majanduslik diskrimineerimine. Näiteks maksis 2002. aastal riigimonopoli "Belposta" teenuste kasutamine sõltumatule ajakirjandusele 45–60% rohkem kui riiklikule pressile.
Kolmandaks, tsensuur. Alates 1994. aastast on olnud tavapärane, et sõltumatu ajakirjandusväljaanne ilmub valgete laikudega.
Neljandaks, kunstlikult loodud takistused levitamises.
Viiendaks, ajalehtedele on peale pandud hiiglaslikud maksud, et nende ilmumine peatada.
Ja lõpuks, kuuendaks – teatud sõltumatuid ajalehti on keelatud Valgevenes trükkida.

Teises faasis on loodud terve süsteem, et takistada ajakirjanike juurdepääsu informatsioonile. 1998. aastal jagati ministeeriumidele laiali presidendi kiri, millega keelati opositsioonilisele sõltumatule meediale väljastada ametlikke dokumente nagu näiteks dekreedid, määrused jne, keelati ametnikel kommenteerida ametlikke dokumente sõltumatus meedias, keelati riiklikel institutsioonidel ja ettevõtetel avaldada teateid või reklaame opositsioonilistes ajalehtedes, et ära lõigata nende reklaamitulu.
Ometi on meil olemas seadus ajakirjanduse ja muu meedia kohta ning põhiseadus. Konstitutsioonis on selgelt öeldud, et Valgevene kodanikele tagatakse täielik, usaldusväärne ja õigeaegne info riigiasutuste, avalike ühenduste, keskkonnaseisundi ning poliitilise, majandusliku ja rahvusvahelise elu kohta.
Ajakirjanduse ja muu meedia seaduses on samuti kirjas, et ajakirjanikel on õigus saada nii suulist kui kirjalikku informatsiooni hiljemalt kümne päeva jooksul päringu laekumisest.
Veelgi enam, seaduses ei ole ühtki piirangut infole juurdepääsuks, välja arvatud juhud, kui ajakirjaniku nõutud informatsioon sisaldab riigisaladust, ärisaladust või muud seadusega kaitstud saladust.
Ametnikule on määratud ka karistused, kui ta keeldub infot andmast või viivitab sellega.

Seega on seaduste järgi Valgevenes juurdepääs informatsioonile täielikult tagatud. Tegelikkus on siiski teine: ükski ametnik pole teabe andmisest keeldumise pärast karistada saanud ja ajakirjanikud kaebavad pidevalt, et informatsiooni neile ei edastata.
Mõned näited: 2002. aastal keeldus Pinski linna volikogu esimees andmast mitte-riikliku väljaande ajakirjanikule linna eelarvet. Vastuseks Valgevene Ajakirjanike Liidu kohalike haru nõudmistele linna eelarvet pressile tutvustada, vastas volikogu esimees, et kohtumised sõltumatu meedia esindajatega tema ajakavasse ei mahu.
2002. aasta sügisel ei saanud Mahileu kohalik televisioon infot ühes riiklikus ettevõttes toimunud õnnetuse kohta, milles oli hukkunud ka inimesi.
2002. aasta novembris paluti kolmel sõltumatu meedia ajakirjanikul lahkuda avalikult kohtuistungilt, kus käsitleti suure riikliku ettevõtte töötajate ja juhtkonna vaidlust.
Need juhtumid näitavad veel kord, et Valgevene ei tea midagi võimude lahususest ja autoritaarse rezhiimi puhul ei kaitse seadus mitte kodaniku, vaid võimumeeste huvisid.
Pidevad on juhtumid, kus sõltumatu ajakirjanduse esindajaid ei lasta üritustele, kus viibib kohal riigipea. Selle aasta juunis ei lastud nelja akrediteeritud ajakirjanikku Valgevene parlamendi plenaaristungile.

Kõige ohtlikum on võimudele siiski välisriikide telejaamade heaks töötavad teleajakirjanikud. Neilt nõutakse küsimusi ette ja kui nad küsivad mõne varem kokku leppimata küsimuse, konfiskeeritakse kogu salvestatud materjal või isegi kaamera.
Kohtu poole pöördumised ei ole positiivseid lahendusi toonud. Valgevene kohus ei ole sõltumatu, sest kohtunikke ei valita – neid määrab president.
Ainus võimalus, mis Valgevene ajakirjanikele on jäänud, on levitada teavet informatsiooni andmisest keeldumise kohta oma väljaannetes, pöörduda rahvusvaheliste organisatsioonide poole ja ka eri maade ajakirjanike ühenduste poole.
Rahvusvahelised organisatsioonid, samuti Euroopa riikide valitsused ja teiste maade ajakirjanikud peaksid sellele palju rohkem tähelepanu pöörama, kuidas on Valgevenes lood sõnavabaduse ja informatsiooni vaba liikumisega.
Ma ei seadnud siin vastamisi rahvuslikku julgeolekut ja juurdepääsu informatsioonile. Meil Valgevenes ei ole õieti riigisaladuse seadust. Ja kuna riigisaladuse mõiste pole selgelt sõnastatud, saavad ametnikud riigisaladuse ettekäändel hõlpsasti informatsiooni jagamisest keelduda.

Valimised Valgevenes toimuvad 17. oktoobril.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)