Majanduskriis versus vaimne tase

Puhtaks demagoogiaks on osutunud  reformistide väide, et maailma tabanud majanduskriis oli kõigile üllatus. No ei olnud! Esmalt polnud kriis mingi üllatus värskele Nobeli majandusauhinna laureaadile Joseph Stiglitzile, finantsoligarhile George Sorosile ja ammugi mitte inimestele, kel rahvuslik maailmavaade. Et ühiskonnavälised reformikad taipasid kriisi olemasolu alles 2008. aasta detsembri keskel, poolteist aastat (!) pärast kriisi algust USA-s, ei anna mingit alust üldistuseks. Väide demonstreerib vaid  noorpoliitik Rõivase maailmavaate utoopilisust ja tema enda küündimatust.

Riigi juhtkond süvendab majanduslangust

Eesti riigile on raskes kriisis kõige suuremaks ohuks just ekstremistlikud poliitikud Refi ja IRL-i ridadest. Õnnetuseks on täna just nemad riigitüüri juures, oma äärmusparempoolse majanduspoliitikaga vaid süvendades majanduslangust.

Täna on juba selge, et Ansipi valitsus viib ellu eestlust hävitavat laarlaslikku šokipoliitikat nr 2. Laar teatavasti suutis ainuüksi oma esimese valitsusaasta jooksul hävitada Eesti majandusest 30%.

Sealjuures on Eestil tänane valitsus veel rumalam kui lätlastel. Nemad said IMF-ilt laenu vähemalt enne, kui viimase poliitikat hakkasid ellu viima. Meil aga  Laar & Ref hakkavad ellu viima IMF-i poliitikat sellepärast, et … muidu pöördume IMF-i poole! Ühesõnaga: eesti rahvas poogu ennast “iseseisvalt” üles, muidu kutsume timuka!

Loomulikult pole kolmikliidu degenerantlik poliitika rahvale vastuvõetav. Loomulikult tuleb rahvas tänavale ning nõuab, nagu Islandis ja Lätis, viimasedki legitiimsuse riismed kaotanud valitsuse tagasiastumist. Ansipi valitsus sai ju rahvalt mandaadi vaid Eesti viie Euroopa rikkaima riigi hulka viimiseks, mitte sotsiaalkatastroofi korraldamiseks.

“Ettenägelikud” Ansip, Lang, Aaviksoo, Pihl & Co on selleks puhuks juba ette valmistanud demokraatiavastase seadusepaketi, mis annaks neile diktaatorlikud volitused rahva mahasurumiseks. Eesti kaitsevägi tahetakse muuta sandarmeeriaks, et palgasõdureid kasutada Eesti rahva vastu. Laarlased oma arusõgeduses tekitavad Eestis verist arusõgedust.

Eestis puudub parempoolne rahvuslik partei

Eestit päästaks kriisist vaid järsk pööre poliitikas paremale. Kahjuks on Eestis ebardlik poliitikamaastik: meil üldse puudub parempoolne rahvuslik partei.

Täna on tsentris kaks liberaalset parteid – Kesk ja Rahvaliit. Vasakpoolseid  on kapatäis: neoliberaalsed Ref ja IRL pluss veel mingisugune sotside simulaakur (s.o simuleerib sotsiaaldemokraatiat).

Kriisist väljumise üks eeldus oleks moodustada ehedalt parempoolne rahvuslik erakond, kel on oma kindel valijaskond 15–20% valijate näol. Muidugi tuleb vältida “Isamaa”- või “Res Publica”-taolist valijaskonna harimatuma osa petmiseks  suunatud simulaakurit, mis teostaks parempoolset neoliberalistlikku majanduspoliitikat.

Parempoolne rahvuslik partei teostaks loomulikult vasakpoolset majanduspoliitikat. Tema iseenesestmõistetavateks poliitilisteks vastasteks on rahvusluse vaenlased neoliberalistlikud Ref ja IRL. Loomulikeks poliitilisteks koalitsiooniliitlasteks on aga mõlemad liberaalsed tsentriparteid.

Ainult parempoolne rahvuslik partei on võimeline esitama rahvusliku integreerimisprogrammi ja on selle põhjal õigustatud pöörduma Barack Obama eeskujul kogu rahva poole: meie, eestlased, suudame ühtse rahvusena üles ehitada solidaarsuse põhimõttele rajatud Soome-taolise riigi! Ning nagu soomlasedki katsumuste tunnil, deklareerime: me ei jäta mitte ainsatki kaasmaalast hätta!

Libarahvuslased reetsid rahvuslikud huvid

Loomulikult saab selletaolisi ideid ellu viia vaid rahvusliku ehk vasakpoolse majanduspoliitikaga. Me peame USA presidendi eeskujul deklareerima, et vähendame 90% elanikkonna maksukoormust ja tõstame 10% rikkaima osa panust astmelise tulumaksuga. Tõelised rahvuslased on otsustavalt vastu Refi ja IRL-i ideoloogiale, et peame andma väliskapitalile eelise oma rahvusliku kapitali ees ja üldse mitte maksustama Rootsi pankade kasumeid. Laarlaste idee anda Eesti nagu mõis välismaa parunitele valitseda põhjendusega, et eestlased saavad teoorjuse eest ju mõisast palka, millest jätkub virelemiseks, on Eesti rahvuslike huvide reetmine.

Rahvusliku ühtsuse hävitamist esindab  Rõivase mõte süvendada riigieelarve kaudu varanduslikku ebavõrdsust, makstes rikkamatele emadele rohkem. Rahvuslaste arusaamade järgi tuleks täna  maksta 3000-kroonist lapsetoetust võrdselt iga  lapse kolmeaastaseks saamiseni. Edaspidi on riigi kohustus Soome eeskujul tagada tasuta lasteaed, ja siis edasi – tasuta koolitoit gümnaasiumi (kutsekooli) lõpuni.

Loomulikult ei kujuta mu mõttekillud rahvuslaste täielikku majandusprogrammi, vaid näiteid rahvusliku maailmavaate põhimõttelisest vastuolust laarlaste omaga.

Seni oleme laarlaste juhtimise all üles ehitanud mitte EW-taolist, põhiseaduseski sätestatud rahvusriiki, vaid neoliberalistlikku konkurentsiühiskonda. Viimase funktsioneerimine eeldab vaid „krokodillide“ ja  Rõivase-taoliste karjääripoliitikute vaimset taset.

Solidaarsusprintsiibile rajatud rahvusriigi ehitamine eeldab aga hoopis kõrgema vaimse tasemega rahvusliku maailmavaatega inimesi. Meie eelkäijad suutsid seda. Kas meie vaim seda võimaldab, selgub lähitulevikus. Majanduskriis on täiesti teisejärguline meie vaimse taseme otsustava tähtsuse kõrval.

ROMAN UBAKIVI, vaatleja

Jaga |