Sotsiaalliberaalid plagieerivad Keskerakonda

RAMON LOIK,      13. oktoober 2004


Ennast nüüd sotsiaalliberaalideks kutsuvate endiste keskerakondlaste üllitatud poliitmanifesti analüüsides võib teha kiire järelduse – kui mõned selged noogutused reformistide ja sotside poole välja arvata, on see sisuliselt Keskerakonna programmist maha kirjutatud. Soovides mitte maha salata ega alahinnata Sven Mikseri, Peeter Kreitzbergi ja Liina Tõnissoni omaaegset panust Keskerakonna programmide ja valimisplatvormide valmimisse, tuleb otsesõnu tõdeda, et mingit selget tühimikku sotsiaalliberaalid oma manifestiga Eesti poliitideoloogilisel maastikul täita suutnud ei ole ja justkui vanast rasvast tegeldakse vaid teada-tuntud loosungite ümberjutustamisega.

Esmalt nende moto "Vabadus tegutseda – kohustus hoolida" on suurepärane käibeväljend Euroopa liberaalsete erakondade igapäevasest leksikast. Laskumata sadade (kui mitte tuhandete) varasemate sellekohaste viidete rägastikku juba alates 19. sajandist ja John Stuart Millist, võib kõhklemata kinnitada, et Euroopa Parlamendis kuuleb sellesisulist lausungit kui mitte mitu, siis vähemalt ühe korra iga päev. Loomulikult on selline loosung algupäraselt päris originaalne kombinatsioon nii vasak- kui ka parempoolsest maailmavaatest, kuid seda enam ähmane ja küllaltki mugavasti äraootavalt kuhugi "vahepeale" sobituv.

Sotsiaalliberaalide ühiskondlik diagnoos, et "tänast Eestit iseloomustab võimu võõrandumine rahvast, apaatia ja ükskõiksus riigivalitsemise suhtes", on samuti kõigile sotsiaalses rütmis mõtlevatele inimestele juba aastaid teada. Et sellise kriisi on põhjustanud rasked üleminekuaja reformid, süvenev majanduslik, regionaalne ja hariduslik kihistumine ning Eesti poliitika on seni suutnud pakkuda vaid osalisi lahendusi ja nii edasi – õige! Iga elule kriitiliselt vaatav Eesti poliitik kirjutaks sellistele tõsiasjadele pikemalt mõtlemata alla. Vähemasti Keskerakond on senini taolistele mõtetele eriti rasvaste tähtedega oma signatuuri andnud.
Samuti on Keskerakond juba aastaid rõhutanud sotsiaalliberaalide "uuemat avastust", et makromajanduslik edu tuleb suunata ühiskonna sotsiaalsete kitsaskohtade lahendamiseks. Muidugi, majandus ei ole ju mitte asi iseeneses, vaid inimeste teenistuses. Seda, et manifestis esiletõstetud sotsiaaldemokraadid mõistavad nüüd vajadust otsida lahendusi kuhjunud sotsiaalprobleemidele, mõistis Keskerakond juba siis, kui tänased sotsid veel Mõõdukate nime all Laari kolmikliidus riiki juhtisid ja seejuures sotsiaalprobleemide leevendamiseks õigupoolest mitte midagi tõsist ette ei võtnud.

Sotsiaalliberaalide vastused küsimusele "Kuhu edasi?": Eesti peab senist, kitsalt majandusedule suunatud kurssi korrigeerima; inimene on meile erakordselt tähtis; peame oma väheseid ressursse targalt kasutama; meie tee on teadmistepõhine majandus ja suure lisandväärtusega tootmine ja see tähendab senisest suuremat panustamist inimkapitali; me vajame majandusarengut toetavat teadus- ja arendustegevust, efektiivselt toimivat kutse- ja täiendõpet, aktiivse tööhõivepoliitikat ning kõrgepalgalist tööd. Kõik see on samuti juba ammu teadvustatud ja enamiku Eesti erakondade programmidesse raiutud jutt, mis kopeerib peaagu üksüheselt näiteks viimase Eesti Inimarengu Aruande järeldusi.
Muidugi on sotsiaalliberaalidel õigus, kuid see on nagu vana vinüülplaat, mis ühe ja sama koha peale "viskama" on jäänud. Teadlased seletagu maailma, poliitikutelt oodatakse tegusid maailma muutmiseks.
Sotsiaalliberaalid ei toeta üldise maksukoormuse tõusu, kuid peavad vajalikuks maksude diferentseerimist. Kui see ei ole sisuliselt Keskerakonna astmelise tulumaksu programm, siis mis see on? Sotsiaalliberaalide soov riigieelarvet selliselt ümber kujundada, et paraneks avalike teenuste – arstiabi, hariduse ja õigusabi – kättesaadavus, on samuti olnud läbi aastate Keskerakonna programmide ja valimisplatvormide säte ja mõte.

Kokkuvõttes jääb üle küsida, kellele ja milleks sellist, ideeliselt suhteliselt hambutut "sotsiaalliberalismi" õigupoolest vaja on? Kas loodetakse vastavalt vajadusele kord vasaku, kord parema poliittiivaga kokku leppides teha ära need asjad, mille propageerimise eest Keskerakonda paduparempoolses ajakirjanduses kogu aeg mõnitatud on? Andke andeks, head sõbrad Sven Mikser ja Peeter Kreitzberg, kuid jääb mulje, et ajate Keskerakonnaga sama asja, ainult et piinliku hoolega allikale viitamist vältides.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (53)