Oravad monopoliseerivad liberalismi

RAMON LOIK,      22. august 2001


Möödunud nädalal Tallinna-visiidil esitas Liberaalse Internatsionaali peasekretär Jan Weijers`i ajakirjanikele seisukoha Keskerakonna sobimatusest maailma liberaale ühendavasse organisatsiooni.

Eesti poliitilistest parteidest kuuluvad 1947. aastal loodud Liberaalsesse Internatsionaali Reformierakond ja Koonderakond. Neist viimane ei kujuta endast Eesti poliitikamaastikul enam eriti arvestatavat jõudu, küll aga esimene. On alust arvata, et just Reformierakonna kuluaaritöö tulemusena on internatsionaali uksed siiani Keskerakonna jaoks suletuks jäänud.

Ei taha oma liivakasti lasta

Eesti avalikkus ei ole aga kuulnud selle põhjenduseks ühtegi konstruktiivset argumenti, peale laste liivakastimänge meenutava hoiaku, et "need pole meie moodi riides ja nendega me ei mängi". Tõsi küll, jällegi ei ole jäetud seejuures kasutamata võimalust mustata Keskerakonna esimeest Edgar Savisaart, kelle tegevus ei vastavat alati liberaalse maailmavaate põhimõtetele (13. augusti BNS-i uudis Liberaalne Internatsionaal ei taha Keskerakonda liikmeks). Siinkirjutaja julgeb väita, et Savisaar on filosoofias kandidaadiväitekirja kaitsnuna liberalismi teoreetikute töödega ilmselt märksa rohkem kursis kui nii mõnigi tema oponent, kuid isikute pinnalt väitlemine ei kuulu kindlasti tõsise poliitilise debati juurde.
Siinkirjutaja sulest ilmus läbi kolme Kesknädala (25.06-8.06) artiklite seeria "Miks kesknoori liberaalide poole tõmbab", millega püüti põhjendada Keskerakonna Noortekogu samme Euroopa noorliberaale ühendava organisatsiooni LYMEC täisliikme staatuse saavutamiseks. Olgu siinkohal meenutatud, et LYMEC on Noortekogule assotsieerunud liikmestaatuse andmisega kõigiti tunnustanud meie tegevuse vastavust liberaalsete põhimõtetele.

Liberalism pole ainult vaba turg

Soovimata korrata juba avaldatud mõtteid, tuleks siiski tähelepanu juhtida mõningatele momentidele, millest ei saa tänapäevasest liberalismist rääkides mööda vaadata. Esiteks väidan, et liberalism ei tähenda juba üle poole sajandi reguleerimata vabaturgu. Nii on näiteks neoliberalismi n-ö eurovariandi ehk Freiburgi koolkonna teoreetikute huviorbiidis olnud makromajandusvõimu hoobade dünaamilise tasakaalupunkti otsingud valitsuse (Keynes) ning kõvakäelise keskpanga (Friedman) vahel. Ordoliberalismi (ld ordo - kord) järgi tuleb välistada turu orjastav valitsemine inimese üle, rakendades seda eelkõige kui vahendit inimese teenistusse (Eucken).
Teiseks, just liberaalid said 19. sajandi teise poole Suurbritannias aru sotsiaalreformide vajalikkusest majanduskasvu tagamisel. Ning kolmandaks, liberalismile on juba intellektuaalselt täiesti vastuvõetamatu üksikisiku või mingi kitsa grupi huvide teostamine ühiskonna kui terviku säilimise huve kahjustades, ehk teisisõnu, enda kõrval kaaskodaniku õigustesse suhteliselt ükskõikselt suhtudes.

Röövmajandamine kapitalismi sildi all

Lisada võiks veel "neljandaks" ja "viiendaks", kuid juba eelnevast piisab, et taibata - see, mida Eestis kapitalismi nime all ellu viiakse, ei ole kaasaegne liberalism (ja ka mitte kapitalism), vaid enamasti kiirele kasumile orienteeritud röövmajandamine. Siinkohal tasuks vahest ehk veel kord meenutada Eestit külastanud ameerika filosoofi ja poliitikateadlase F. Fukuyama mõtteid, mis avasid hetkeks kodumaised leheveerud sotsiaalsest kapitalist kõnelejatele.
Nii väike rahvas nagu eestlased, ei tohiks üksteisel pidevalt "nahka üle kõrvade tõmmates" sotsiaalseid sidemeid lõhkuda, vaid peaks hoopis välisturgudel "sõjasarve puhuma".
Muide, sama peaks kehtima ka poliitika ja poliitikute kohta. Mis kasu me õieti aame, kui üksteist rahvusvaheliselt areenilt elimineerida püüame? Eesmärk on selgelt sisepoliitiline ning siin ei maksa paraku vist teoreetikute argumentidele viidata. Või ehk siiski?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)