Arukus võitku

UDO KNAPS,      04. aprill 2007


Tõnismäe Pronkssõdur kui selline jätab kaine eestlase loomuomaselt külmaks, aga vene inimesele on see selline püha koht, kuhu on vaja kasvõi kord aastas lilli viia, nii nagu meiegi viime aeg-ajalt lilli oma esivanemate kalmudele. Kuna oleme juba ammu leppinud sellega, et vene vähemus on siin ja jääb siia ning keegi nendest ei kavatse enam kunagi oma esivanemate kodumaale naasta, siis lasub meil, eestlastel, võimalus ja kohustus olla nii suuremeelne, et lubada neil ka vaid neile omaseid kultuurilis-leinalisi rituaale siin toimetada.

Eks Pronkssõduri staatust ole aastate vältel tõlgendatud erinevalt. Seda on peetud natsismi üle saavutatud võidu tähiseks ja Teises maailmasõjas langenute mälestuspaigaks, aga ka "Tallinna vabastamise ausambaks". Kui kahte esimesse peaksime ka tänases Eestis tunnustavalt suhtuma, siis kolmas on eestlasele vastukarva – tähistades ühe okupatsiooni asendumist teisega, ja seda tervelt 50 aastaks. Nii erinevad on erinevate rahvaste saatused – Eestile sai Teises maailmasõjas osaks olla vaheldumisi kahe hiiglase tallermaaks.

Teine maailmasõda oli põhiliselt kahe türanni omavaheline surmavõitlus. Kuigi ajaloolased on Stalini rezhiimi hinnanud maailmasõja tegelikuks algatajaks, oli Hitler siiski Venemaa vallutaja, Stalin aga pidas kaitselahinguid, tehes seda tohutute inimkaotuste hinnaga. Näiteks Leningradi blokaadis hukkus lahingute tagajärjel ja suri nälga tsiviilelanikke, kelle arv ulatus miljonitesse. Ei saa unustada Piskarjovi kalmistu kilomeetritepikkuseid ühishaudu.

Tänased noored ei ole sellest midagi kuulnud ja eakamadki on hakanud seda traagikat meelest laskma.

Ameerika Ühendriigid ja Inglismaa ei suutnud taluda Hitleri maailmavallutusretke ning otsustasid toetada Stalini Venemaad – algul lend-lease'i alusel sai Venemaa USA-lt abi 10 miljardi dollari väärtuses, hiljem avati teine rinne Normandias. Nii saavutasid võidu hitlerliku Saksamaa üle liitlasväed – Venemaa, USA ja Suurbritanniaga liitus ka Prantsusmaa.

Miks ma sellest räägin? Aga selleks, et teha vahet kommunismi võite ülistavate ausammaste ning Teise maailmasõja võitude auks ja sõjas langenutele ja hukkunutele püstitatud mälestussammaste vahel. Minuteada on viimased kõikjal Euroopas säilitatud ja hooldatud. Küll aga on sealt koristatud igasugused generalissimuste ja füürerite ausambad, nagu meilgi said kokku korjatud kõik Leninid-Stalinid, Kalininid-Kingissepad. Kas sellest veel ei piisa?

Tõnismäe Pronkssõdur kui Teises maailmasõjas hukkunute mälestussammas peaks jääma kestma. Tõsi, nüüd räägitakse vaid teisaldamisest, kohtki sõjaväekalmistul olevat valmis vaadatud. Kuid venelased ja Venemaa peavad sellist aktsiooni vaid ettekäändeks ausambast lahti saada. Kui aga tõele au anda, siis see Eesti rahvuskivist rajatis sobib igati ansamblisse, kus ühel pool on paekivist Kaarli kirik ja teisal samast materjalist Rahvusraamatukogu.

Pealegi on see langetatud päi seisev sõdur kõigi Teise maailmasõja Hitleri-vastase koalitsiooni vägede koosseisus langenute mälestaja. Nii ei peaks me sugugi imestama, kui 9. mail tulevad koos Vene suursaadikuga Pronkssõduri juurde lilli tooma ka USA, Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa suursaadik.

Venemaa ei andestaks meile Pronkssõduri kõrvaldamist. Mõistlik oleks mitte provotseerida naabrit ja teha haiget vene inimese hingele. Naabrit arvestav käitumine ei näitaks meie nõrkust, vaid, vastupidi, me esineksime kui väärikas ja usaldusväärne naaber. Võtkem eeskuju Soomelt!

Meie senine käitumine aga võrdub käe pistmisega herilasepessa. Me võime ju "kangelast" mängida ja sellega ka hakkama saada, kuid kas oleks see mõistlik tegu?

Aga sirbi-vasara või haakristi sümboolikaga punalippude lehvitamine tuleks Pronkssõduri juures küll ametlikult ja vankumatult ära keelata.

[fototekst]
Missuguseid pürgimusi ja meelelaade esindasid tuhatkond fashismiohvrit, kes maeti sellesse ühishauda Metsakalmistul 1944. aasta suvel? Kas nüüd tuleks hakata hukkunuid postuumselt sorteerima erinevate lippude alla?



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (17)