Kaks meenutuskaadrit nendest päevadest

16. november 2005


Esimene pilt. Suveräänsusdeklaratsioon võeti vastu 16. novembri õhtul. Deklaratsioon pidi kehtima hakkama päevast, mil see ajakirjanduses avaldatakse. 17. novembril see ilmuda ei jõudnud. EKP Keskkomitee eriotsusel anti järgmise päeva õhtul välja Rahva Hääle ja Sovetskaja Estonija erinumbrid. Oli kartus, et Moskva võib deklaratsiooni tühistada enne selle ilmunist ja seega kehtimahakkamist.
Et suveräänsusdeklaratsioon ilmub 18. novembri õhtul, oli avalikkusele teada. Raadiomaja ajalehtede müügipunktis oodati lehte kella seitsmeni õhtul. Mäletan, et kannatlikult istus ja ootas seda Tarmo Pihlap. Lehte ei tulnud ega tulnud ja kiosk pandi kinni. Väljusin tänavale. Tollasel Gogoli ja Kreutzwaldi tänava nurgal asuva ajalehekioski taga lookles pikk suveräänsusdeklaratsiooni ootajate järjekord. Kuna lootust oli, jäin seisma. Ja siis saabuski kaks pakki Rahva Hääle ja Sovetskaja Estonija ühisväljaannet – ühel leheküljel, eesti ja vene keeles.
Ostsin õige mitu lehte. Koju Mustamäele jõudes nägin trollipeatuse juures asuva lehekioski juures harjumatult pikka saba. Rahvas ootas kannatlikult trükitud suveräänsusdeklaratsiooni saabumist. Mustamäele polnud see veel jõudnud. Kõik tahtsid aga seda sõnumit oma silmaga näha ning lugeda.
Sabas seisis ka naabrinna ning kolleeg raadiost, kirjanik Ülo Tuuliku abikaasa Mari. Tegin ta kauakestnud ootamisele lõpu, loovutades paar trükitud suveräänsusdeklaratsiooni.
Mäletan sedagi, et teel kesklinnast Mustamäele nägin tol õhtul ajalehekioskite juures tähelepanuväärselt pikki järjekordi. Järgmise päeva keskhommikuks oli 120 000 ühisväljaannet läbi müüdud.

Teine pilt. 26. novembril tunnistas NSVL Ülemnõukogu Presiidium ENSV suveräänsusdeklaratsiooni kehtetuks. Arnold Rüütel pidi Moskvas saalitäie saadikute ees kuulama rünnakuid enda ja Eesti Ülemnõukogu vastu.
Umbes nädal hiljem külastasin Eesti Reklaamfilmi peakontorit Raekoja platsil. Sisenedes kohtasin direktor Peedu Ojamaad, kes teatas: "Meile toodi videolõik ühe Kanada telekanali uudistesaatest. Mine vaata!"
Ruum oli rahvast täis. Videomagnetofon käivitati. Kaadris oli telereporter. Tagakaadris oli Moskva jõgi, Kreml, rohelise kupliga ülemnõukogu ehitis, millel lehvis sirbi ja vasaraga punalipp. Reporter rääkis, et arutlusel on Eesti suveräänsusdeklaratsioon. Järgnevalt nägi kaadris presiidiumi ja punetavate ning kurjade nägudega Gorbatshovi, Lukjanovit ja teisi seltsimehi.
Järgmine kaader – stoilises rahus ja püstipäine Arnold Rüütel. Hallis, hästi istuvas ülikonnas, mille oli mulle teadavaoleva info põhjal õmmelnud Tallinnas, Raekoja platsil asuvas moeateljees rätsepmeister Marko.
Reporter jätkas oma teksti. Seejärel siirdus kaamerapilt ülemnõukogu saali. Kaadris olid sõjaväelased, ordenikoorma all istuvad deputaadid. Edasi peatus kaamera Kesk-Aasia vabariigist saadetud paljupatsilisel ja kirjus rahvuslikus kleidis priskel naissaadikul, kes oli vähemalt teoreetiliselt saabunud arutama tähtsaid NLiidu asju. Kaamerapilt laskus allapoole ning siis oli näha, et tädike koob varrastega midagi hoogsalt.
Järgmine kaader – telereporter lõpusõnadega. Tagakaadris oli Moskva jõgi, Kreml, rohelise kupliga ülemnõukogu ehitis, millel lehvis sirbi ja vasaraga lipp.
Kahekümne sekundiga oli vägagi neutraalse tekstiga ja tapvalt fantastilise telepildiga antud vaade Nõukogude värgile ning olemusele.
Eesti Reklaamfilmis näidati neid telekaadreid kogu päeva kõigile külastajatele.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)