Möödunust piltlikult

Enn Tarto: Ilma kodanike komiteede liikumise ja Eesti Kongressita ei oleks meil tänapäeval  praegust Eesti Vabariiki – Eesti oleks Vene Föderatsiooni oblast. (Eesti Kongress, siis ja praegu. Tallinn 2000, lk. 163)

Tunne Kelam: Julgen väita, et kui meie reformaatorid oleks ühe sajandikugi Moskva ametkondade uste kulutamiseks läinud energiat suunanud siiraste palvetena taeva ja maa Looja poole, võinuksid reaalsed positiivsed nihked Maarjamaal olla juba kümme korda suuremad. (Samas, lk. 265). Tule taevas appi!

Kui aga lugeda Tunne Kelami teoseid (Eesti tee vabadusele = Estonia's way to freedom. Tallinn 2002 ja 2005, või Eluloointervjuu: valik artikleid ja esinemisi; intervjuu: Urmas Ott. Tallinn 1999), siis ei leia lugeja sealt mingit seost autori tegevuse ja Eesti vabanemise vahel. Need toimusid küll samal ajal, kuid ei seganud üksteist. Vähemalt nende raamatute järgi.

T. Kelami tegevusplaan 1989. aastal: „Kui meil on okupatsioon, siis saab kõnelda ainult selle likvideerimisest, mis peaks algama okupatsioonivägede väljaviimisest, ja sellest, et eesti rahvale võimaldataks vaba, igasuguse surve väline  tahte avaldamine. … Praegu näeme, kuidas järkjärguline tee, Moskva veenmine, et ühele rahvusprovintsile on vaja avaramat autonoomiat, on ilmses ummikus. … Kuristikku ei saa ületada mitme sammuga“ (Eluloointervjuu, lk 244).

„ERSP peab praegustes tingimustes otstarbekaks rahvusvahelise kongressi kokkukutsumist, soovitavalt Euroopa koostöö ja julgeoleku süsteemi raames, Balti riikides kehtiva okupatsiooni lõpetamise ja nende taasiseseisvumise küsimuste arutamiseks kõigi asjasthuvitatud riikide ja organisatsioonide – Eesti puhul Eesti Kongressi – esindajate osavõtul. … Ühteaegu tuleb teha poliitilisi ja õiguslikke ettevalmistusi ÜRO korravalvevägede võimalikuks rakendamiseks Eestis, et tagada põlisrahva hirmust ja poliitilisest survest vaba eneseavaldus“ (samas, lk 263).

Tegelikult läks kõik vastupidi: okupatsiooniväed lahkusid viimastena, võidule viis järkjärguline tee (sh Moskva ametkondade uste kulutamine), mingit rahvusvahelist kongressi ei olnud, ÜRO korravalvevägedest rääkimata. Taevased väed ka ei aidanud.

Lõpuks julgesid ka rahvusvahelised vaatlejad siia tulla – venelaste diskrimineerimist vaatlema.

Arvo Haug: Olin veendunud, et vabaduse võti sõltus töö edukusest Kremlis, mitte veerandtunnistest viisakusvisiitidest [USA] Valgesse Majja. Usk Lääne kõikvõimsusesse ja nende endi võimetus hoidis tulevased “isamaalased” lahinguväljalt eemal. Nad ei korraldanud murdeajal ainsatki suurüritust … (Eesti iseseisvus võideti Moskvas. Argo, Tallinn 2016, lk 226).

Kui meenutada tolleaegseid sündmusi, on nähtav selge erinevus.

Kui meenutada paberite (dokumentide) järgi, siis on silmapaistev Eesti Kongressi (jutu)materjalide hulk: omaaegsed resolutsioonid, hüüdlaused, loosungid, hiljem sadu raamatuid.

Kui meenutada foto-video-filmimaterjali järgi, torkab silma Rahvarinde tegude hulk:

-       Rahvasaadikute kongressi delegaatide ärasaatmine 17. juunil 1988 Tallinna lauluväljakul – 150 000 osavõtjat;

-       Kaablikraavi kaevamine 28. juunil 1988 Rahvusraamatukogu uue hoone ehitusel – 4000 inimest;

-       “Eestimaa laul” 11. septembril 1988 Tallinna lauluväljakul – ligi 300 000 inimest, Heinz Valgu kuulus „Ükskord me võidame niikuinii!“;

-       Oktoobris-novembris 1988 NSV Liidu seaduse eelnõu "Muudatustest ja täiendustest NSV Liidu konstitutsioonis (põhiseaduses)" vastu, millega taheti veelgi vähendada liiduvabariikide õigusi, üle 800 000 allkirja kogumine;

-       Balti kett 23. augustil 1989 – 675,5 kilomeetrit; osalejaid hinnanguliselt umbes 2 miljonit, neist 700 000 Eestist;

-         Miiting 20. augustil 1991 Tallinnas Vabaduse väljakul, kus nõuti Eestile iseseisvust;

-         Suurüritus “Vabaduse laul” 8. septembril 1991 Tallinna Lauluväljakul – hinnanguliselt ligi 100 000 inimest;

-         ja palju muud.

ENN TÕRUVERE, pensionär

Jaga |