Mis on meile kallis?

ELHONEN SAKS,      12. juuni 2002


Küsides inimestelt, mis neile kõige kallim on, võime saada tuhat erinevat vastust. Üks peab kõige kallimaks oma last, teine isamaad, kolmas hindab üle kõige isiklikku margikogu, neljas - tuliuut Mercedest, aga viies armastab kirglikult oma naabri naist.

Koolituskeskus Pro Patria ja Konrad Adenaueri Fond korraldasid hiljuti konverentsi "Mis on meile kallis? "Kavas oli kolm teemat: "Perekond muutuvas maailmas", "Lapsed - pere süda" ja "Tugev pere - tugev riik". Kõik põnevad ja ajakohased.

Kõige mustemaks jäi Kaur Kender

Kuulates konverentsi ettekandeid, jäid algul kahjuks domineerima hallid toonid. Kõik olevat juba nüüd halb, tulevik on veel tumedam. Noortel ei ole perspektiivi, lahutusi on sama palju kui abielusid, aborte on enam kui sünnitusi, mehed ei taha peret luua, naised ei oska lapsi kasvatada. Ühiskond on hukka läinud, enamik inimestest suitsetavad, joovad, tarbivad "mõnuaineid". Halvad kombed levivad ka õpilaste hulgas, aga tuhanded noored ei käi üldse koolis. Mõisted au, ausus ja armastus olevat igandid.
Kõige mustema pildi kuulajate ees maalis meie tänapäeva kirjanduse "elav klassik" Kaur Kender. Kui tema sõnu tõsiselt võtta, siis ei olegi mõtet elada. Parem on endale kohe kuul pähe lasta.

Rõõmus ja värviline maailm

Tegelikult ei ole maailm siiski must, vaid hoopis värviline. Kaasmaalased, tehke silmad lahti! Kas te ei näe, et kõik lilled ei ole veel maha tallatud, kas te ei kuule, et on veel linde, kes laulavad? Olen kohanud parkides noori emasid ja isasid jalutamas käsikäes, lapsed süles või kõrval jooksmas. Sealt sirgub meie uus põlvkond, kelle pärast on mõtet elada.
Üks niisugune isa esines ka konverentsil - meile kõigile tuntud sportlane Indrek Pertelson. Rõõm oli kuulata tema mõtteid oma perekonnast, kus valitsevad üksmeel ja vastastikune toetus.

Üksikema, võta endale mees!

Väideti, et ka üksikema ja laps olevat täisväärtuslik perekond. Ei ole ega saagi kuidagi olla! Ükskõik kui tubli see ema ka oleks, kui töökas, andekas, ettevõtlik, ennastohverdav - ta ei saa iialgi asendada lapsele isa. Ja vastupidi, kõige toredamgi isa ei saa ealeski asendada lapsele ema. Laps vajab mõlemaid vanemaid, ta vajab ema pehmeid käsi, nende hellitusi, aga vajab ka isa tugevaid käsi, nende tuge ja kaitset. Veel parem, kui lapsel on ka õde ja / või vend. Lapse kodu peab olema täis armastust - vastastikku kõigi pereliikmete vahelist armastust - siis kasvab temast täisväärtuslik inimene.
Ei ole oluline, miks ema või isa üksikuks jäi. On selleks olnud abikaasa surm, lahutus, sunnitud lahusolek või mõni muu põhjus. Lapse huvides tuleks leida elukaaslane, kes oleks võimeline olema kasulapsele heaks isaks või emaks. Väike laps ei saa algul kõigest aru. Kunagi tuleb aeg ja ta taipab, et on millestki väga olulisest ilma jäetud. Võib juhtuda sedagi, et täiskasvanuks saades ei osata vääriliselt hinnata lapse suureks kasvatanud üksikvanema vaeva. Olen näinud üksikuid vanureid, keda on maha jäetud - elu on julmem, kui me oskame arvata. Andku Jumal igaühele nii palju tarkust, et ta oskaks hea ja halva vahel vahet teha. Siis kasvavad üles tugevad perekonnad ja nemad loovadki õnneliku ühiskonna, kus valitseb rahu ja üksmeel.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)