Hindan Kesknädalat

Aleksander Kõrgesaar,      01. september 2004


18. augustil sai Kesknädal viieaastaseks. Minul oli sel päeval 75. juubel. Tõstsin pokaali ja hüüdsin: "Õnne ja jõudu lehetegijatele!"
Ei mäleta, millal see oli, kui kirjutasin Kesknädalale esimese kirjutise. Nii see algas ja on väikeste vaheaegadega kestnud tänaseni. Kuid õppida on alati, et leida tuumakamaid ütlemisi, häid väljendeid. Sõnadega võib ju inimest solvata, kuid ka paremaks, rõõmsamaks ja õnnelikumaks teha.
Kesknädal on ja jääb minu arvates ajaleheks, mida vaesed inimesed vajavad. Loen ajalehe suure huviga viimase reani läbi. Saan teada meie riigi siseelust, ebaõiglusest, riigi juhtimisel tehtavatest vigadest ja vaeste inimeste elamistingimustest.
Kuid on ka neid, kes vaatavad ajalehte suure põlgusega ja mainivad, et seda lehte loevad ainult idioodid. Nii see loomulikult ei ole, sest enamik ajalehele kirjutajatest on autoriteetsed inimesed. Vaid lihtsameelsed lähevad sõnadevahu ja vastutustundetu elustiiliga kaasa. Tihti torkab silma alatu poliitiline mula. Häbi, et poliitikud ajalehe vahendusel üksteist materdavad. Igal poliitikul on oma arvamus, kuid milleks seda lahata ajalehes?
Kesknädal ei tohiks muutuda võitlusväljaks ega sõna saada relvaks, et sellest tulistataks ükskõik kelle pihta.
Olgu, kuidas on, kuid mina jätkan tänapäeva probleemide kirjutamist ja loodan, et seegi kirjutis on ajakohane. Kuid on neid, kellele ei meeldi, kui Eestimaa elust-olust tõtt kirjutatakse. Nad hakkavad tõele vastavat kirjutist labasuseargumentidega lörtsima. Sellega ei saa siiski tõde summutada.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)