Inglased osalesid Tallinna pommitamises

JÜRI LIIM,      03. aprill 2002






E. H. Peeboste: "Ülekuulamiste käigus selgus, et 9. märts valiti rünnakuks välja kui rahvusvahelise naistepäeva jätkutähistamine. Nii märkisid lennupolgu pohmellis stalinlikud taevanõiad enda arvates vääriliselt ära punaeitede tähtpäeva. Ja eks naised sõjatapmistes ole sageli olnud ikka palju leidlikumad, sadistlikumad ja julmemad kui mehed."
"Seda, et lendurnaised ja ekipaazhide liikmed olid pohmellis, selgus hiljem. Vastavalt ülekuulamiste käigus saadud andmetele tähistasid naislendurid 8. märtsil naistepäeva võimsalt. Eht vene kombe kohaselt rüübati suurtes kogustes piiritust, lauldi, tantsiti... Arvestades järgmisel päeval pohmelli parandamist kangema kraamiga, siis olid nad sellel pommitamisretkel ka veel tugevasti joobes."
"Mis aga puudutab inglasi, siis nad juba enne ja ka pärast seda on reetnud eesti rahvast. Neile dzentelmenidele on taolised mängud alati olnud päris mokkamööda. Mehe eest olid britid väljas ainult meie Vabadussõjas, kui nende laevad tulid meile appi."

H. Saar: "See Kanada piloot äratas meis tõesti huvi. Muide just meie eestlastest Julgeoleku Politsei pataljoni võitlejad võtsid ta Ülemiste järve äärses metsas kinni. Mehed taipasid asjaolude tähtsust koheselt ja naislendur toimetati kiiresti Julgeoleku 4. (eesti) osakonda aadressil Toompuiestee 4. Kolmandal korrusel, oma kabinetis asus teda üle kuulama 4 B ehk Eesti osakonna ülem obersturmführer Enn Viks. Seejärel asjaolude selgudes asus juba tegevusse sakslasest peaboss hauptsturmführer Bergmann."
"Selle lenduririietes, rusutud olekus, longus peaga naiskapteni majja, majas ja majast konvoeerimist panin hästi tähele. Ja eks taoline tähtis saak äratanud meie staabis üldist huvi. Nii kohutavat salastamist meil ka ei olnud ja seega olime alati kenasti kursis paljude töiste asjade ja olukordadega."
"Kui saadi lõplikult aru, milline huvitav "laululinnuke" (tunnistusi andev vang) on lõksu langenud, missugust infot võib juba räägitule veelgi teada saada, siis raporteeriti sellest kõrgemale poole -Tõnismäe ülemusele. Sealt tuli kohale oberststurmbahnführer Baatz´i adjudant obesrststurmführer KELLER. Nii viidigi meie vang tähtsamate härrade manu. Teda kuulas Tõnismäel esmalt üle juba Baatz isiklikult. Ja nii see asi hargnema hakkas, kuni kõikidest lõplikest tulemustest meid töökoosolekul informeeris ülemus Enn Viks."

E. H. Peeboste: "Mingid teated ja aimdused olid meil ka oodatavast, õigemini kardetavast pommirünnakust Tallinnale olemas. Seda eeldati ennekõige seoses venelaste sõjategevuse aktiviseerumisega idarindel. Kuid ka vastavad luureandmed veensid meis selle tulekust. Paraku sai see rünnak teoks arvatust tunduvalt varasemal päeval."
"Kanada naispiloot meis tõnismäelastes äratas aga huvi juba seetõttu, et seni oli tegu ja juttu olnud ainult vangilangenud venelastega ja venelastest või nende plaanidest, tegemistest. Just Tõnismäel said Baatz`i meeskonna liikmed Kanada naispiloodilt raskusteta teada, täiendavalt ka teistest kanalitest andmeid brittide Mosquitode ja instruktorite-navigaatorite kohta. Lisaks ladus naispiloot välja, et Tallinna pommirünnaku plaani töötasid välja inglise pommitamisspetsialistid. Rääkis ka põhjalikult brittide oluliselt suurest rollist kogu pommitamise operatsiooni eduka läbiviimise kindlustamisel. See roll aga oli saadud info põhjal tõesti määravaks."

Karmid ajad, julmad kombed.

J. L: Tol karmil ajal olid paljud nähtud olukorrad jutuaineks. Pommitamise ajal hüppasid nõukogude lennuväelased tabamuse saanud ja põlevatest lennukitest langevarjudega alla. Kes neist sai surma tulistamise käigus, kes võimalik, et ka omade pommirahe all.
Näiteks kaks langevarjurit haakusid oma langevarjudega kesklinna pommitamise möllus Vabaduse väljaku ääres, Jaani kiriku juures olevate puude latvadesse. Kas nad kukkusid surnuks, tulistati langevarjude kuplite all maha või juba puude latvades olevatena, on raske öelda. Kõik võib olla. Kuid kui ikka linn põleb ja inimesed hukkuvad, ega siis ilmselt ei hellitata ka neid, kes pomme pillutavad. Kuidas ka ei olnud, kuid ajapuudusest, vaatamiseks või ehk näidishirmutamiseks rippusid langevarjurid puudel kaks päeva. Kesklinna purustusi kaemas käinud tallinlased silmitsesid ka neid surmasaanud piloote.
Lünklikult on kaasajal avaldatud arvamusi ja kajastatud seda, et Tallinna oleks nagu pommitanud ainult naislennupolgu piloodid. Õigem oleks öelda, et põhiliselt olid pilootideks nemad. Kuid ekipaazhidesse kuulusid ka mehed - pardalaskuritena, radistidena jm. Ka mitte kõik lennukid ei olnud brittide Mosquitod.
Tol karmil ajal ei pööranud sakslased Eestis ei Mosquitodele ega inglastele mingit supererilist tähelepanu. Käis sõda ja neile oli täiesti ükskõik, millised vaenlased neile pomme kaela kukutavad. Inglased, ameeriklased, venelased - vahet ei olnud. Küll aga tunti olulist huvi, kuhu ja kui palju lennukeid ning sõjatehnikat on idarindele siginenud. Sellist infot pinniti välja ka mainitud Kanada naispiloodilt ja teistelt kättesaadud lenduritelt.
Pärast sõda selgusid pommirünnakus osalenute tragikoomilised juhtumid. Üks näide. Esimese laine pommilennuki ekipaazhile tehti ülesandeks pommitada Tallinna üht raudtee sõlmharu. Pommilaadungi lahtipäästja aga oli Tallinna aerokaardi paanilises olekus kogemata enda ette tagurpidi pannud. Nii kukutati pommid raudteesõlme asemel Pelgulinna.
Vast taoliste või samaväärsete juhtumite võimalikkust ja ka purjus piloote arvestades olidki pommilennukite eskadrillidega kaasas inglise instruktorid-navigaatorid. Peamiselt aga muidugi põhjusel, et saareriigi Mosquitod olid pommilastis ja "Tommidel" suured kogemused Saksamaa plaaniliselt täpses pommitamises.
Üks ründeplaan aga oli brittidel kaval. Esimesed lennukid lendasid Soome lahe kohal, möödamineva suunaga. Nende undamist kuuldi, kuid arvati, et kolonn suundub pommitama Saksamaad. Siis aga juba tugevalt mööda lennates pöörati ringi ja võeti orientiirteeks all nähtav Rapla-Tallinna raudtee. Eksida ei olnud võimalik ja ka rünnak tuli ootamatu .
Veel üks tragikoomika, kuid veidi teisest vallast. Tallinna sadamas töötas sõja-aastail keegi Raikini nimeline juut. Sõja lõppedes nõukogude julgeolekutöötajad arreteerisid ta. Peamiselt päriti: miks sakslased sind kui juuti maha ei lasknud?
See, et sakslased teda maha ei kõmmutanud, jäigi süüdistuseks, ja vaene juut Raikin saadeti Siberi koonduslaagrisse, kus sitsis 10 aastat.
Kuid ka Heldur Saarel oli aastaid hiljem kummaline juhtum ajal, kui ta juba okastraadi taha peideti. Nimelt kohtas ta Kunda laagris vene pilooti, kes koos taevanõidadega osales Tallinna pommitamises. Kangelaslik pommipilduja oli mingitel müstilistel asjaoludel riigivaenlaseks kuulutatud. Ei päästnud teda ordenid, medalid ega ohvitseripagunid.
Tol pommitamiste aegadel ja ka peale sõda siin-seal Tallinnas neist inglastest ja nende Mosquitodest omavahel räägiti. Nagu ka naispilootidest kui "taevanõidadest", naistepäeva tähistamisest ja nõukogude lennuväe pommirünnakutest. Siis aga tuli aeg, kus tuli vaikida. Uued võimud kuulutasid üldiseks tõeks: 9. märtsi öösel pommitasid Tallinna sakslased.
Eestimaa linnade rusudest on nõukogude ajal välja lastud pildialbumeid ja raamatuid. Neis on hävingut kajastavate fotode alla tavaliselt kirjutatud, et need on sakslaste poolt puruks tulistatud, lõhatud või põlema pandud hooned. Sageli aga pandi sinna kõrvale ka näiteks Tallinna, Tartu, Narva jt linnade fotosid varemetest, mida olid tegelikult "tootnud" Punaväed. Selliste fotode alla kirjutati siis neutraalne sõna "sõjapurustused".

SD meeste saatus.

Peale sõda õnnestus Saarel pikemat aega sekeldustest pääseda, lihtsalt vedas. 1947. aastal aga tundis ta ära üks raudteemiilits. Endine SD mees rabati kinni Nunne tänaval.
Ülekuulamistel äratas Saares imestust, kuidas venelased temast kõike nii väga hästi teadsid. Selgus, et liitlased olid nõukogulastele üle andnud Saksamaalt kuidagi kättesaadud N. Liidus tegutsenud SD-meeste arhiivi toimikumaterjalid. Neil olid näpus noormehe saksa keeles kirjutatud tunnistus, pilt, sõrmejäljed - pea kõik dokumendid. Sakslased olid toimikuid kenasti ornungis hoidnud.
Mitte midagi aga ei teatud mehe eriülesandest Eesti Korpuses. Just korpusepagunid teda halvimast päästsidki.
'Saar viidi Moskvast kohaletulnud ja Eestis nüüdsest tegutseva "troika" ette. Sel komisjonil, eriti veel Saare erinevates jõududes sõjaväeteenistuste ja teiste temataoliste kaksiksituatsioonides, olid volitused määrata karistuseks maksimaalselt 10 aastat. Ja need sai Saar kätte täismõõdus.
Enn Hillar Peebostel aga läks hästi ja siin mängis olulist rolli noorus. Just tänu sellele olekski kõik kenasti laabunud. Paraku saadi Königsbergist kätte tema kohta käivad materjalid, sh ka SD meditsiinilise läbivaatuse kaart, mis oli vormistatud Rataskaevu tänava medpunktis, kus arst oli kapten KULL. Peeboste sõnul aga hakkas lõppeks siiski rolli mängima tema noorus ja tänu sellele sai kinnivõtjaid lollitada.
Kuna meditsiinidokumendist käis läbi tekst "tööameti suunamisel käskjalaks", siis saigi rõhuda sõnale "suunamine". Loksutati teda mis loksutati, kuid Siberi sõit ja karistused jäid tulemata.

Lõpetuseks
Harju tänava varemete juures on kiritahvlid: 9. märtsi öises barbaarses vene naislennupolgu pommirünnakutes hukkus 463 ja sai haavata 659 Tallinna elanikku. Hävis 53% elamispinnast, peavarjuta jäi 20 000 inimest. Tõe huvides aga oleks vaja täpsustada: hävis ja sai kahjustada 53 % elamispinnast.
Tegelikult pommitati Tallinna sihikindlalt ja pidevalt, kuid need olid rohkem üksiklennukite juhtumid. Rünnakutest johtuvalt oli hukkunuid ja purustusi. Ka need arvud just purustuste osas peaksid kuuluma vast mainitud 53% hulka.
Mulle on üpris karmilt öeldud: milleks oli vaja avalikustada, et inglased osalesid Tallinna pommitamises. Ei oleks tasunud sellest rääkida, nad ju nüüd meie tulevased NATO liitlased. Seega siis jätkuvalt tunnustatakse valikulist, sobilikku ja sobitatavat tõde, just kui nõukogude ajal. Teised aga on jälle pahandanud: miks sa neist fashistidest räägid ja lubad neil avalikkuse ees oma tegemisi meenutada.
Kurb on, et meie ühiskond ilmselt ikka veel käib karkudega ja lonkab mõlemat jalga. Haigete jäsemete asemel aga tunduvad ajud ja ausus kipsis olema. See kirjutis aga ei taotle muud, kui ainult tõeliselt olnud ajaloo kajastamist.
Lõpp

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (12)