Laulupidu – Eesti ja eestluse loominguline manifestatsioon

Allakirjutanu arvates ei kujunenud peo kulminatsiooniks üks või teine laul või tantsuväljaku kaunid mustrid. Jah, ühendkoorid kõlasid võimsalt, jah, „Koit“, „Ärkamise aeg“, „Sind surmani“, „Puudutus“, „Ta lendab mesipuu poole“ ning muidugi „Mu isamaa on minu arm“ panid nii lauljad kui ka vaatajad vakatama, kuid mulle läks enim hinge põlvkondlik järjepidevus – hetk, mil laulupeopuldis Eri Klas andis Hirvo Survale üle oma kalli vara, Gustav Ernesaksa taktikepi. Mõlema mehe liigutusemotsiooni ei suutnud varjata ei kaugus ega teleriekraan.  

SEE OLI SUUR HETK.

See tähendas, et laulupidu elab edasi – nii kaua, kui on eriklase, hirvosurvasid ja maidosaaresid ja kõiki neid teisi. Ja nii juba poolteist sajandit, vaatamata kõigele. Vähe on asju, mis meie tormistel randadel ja tuulistel põldudel on kestnud nii kaua, et 5 aasta pärast koguneme juba 150 aastasele laulupeole.

Ja laulupidu kestab nii kaua, kuni ka põlvepikku poisike… jne. Selle laulupeo sõnum oli ka see, et osalesid Euroopa eestlaste koorid, Seattle (USA), Kanada ja Rootsi koorid. Ja Iirimaa eestlased. Ja Peterburi eestlased. Aga peo, kuhu tulla, teevad ikka kodueestlased.

Jah, laulupidu puudutas, hinge ja südant. Veel kord veendusime, et oleme üks vahva rahvas. Kui vaid peojärgsest esmaspäevast alates ei läheks jälle käiku eestlase parim magustoit…

Kesknädal jääb ootama meie lugejate peomuljeid ja arvamusi.

Jaga |