Ulatage meile päästev õng

19. mai 2004


Üks meie poliitikutest, või oli see hoopis ajakirjanik, on öelnud, et hättasattunud inimesele ei tule anda kala, vaid hoopis õng. Täiesti nõus. Eestis on palju hättasattunud inimesi, sealhulgas kõik pensionärid. Kuid kus on siis õnged?
Pensionäridelt palun ma ette vabandust. See kirjatükk ei ole koostatud mitte teie mõnitamiseks. See sõnum on suunatud meie valitud kolmikjõugu poliitikutele. Enamik neist on pööranud selja vaesema rahva poole. Ja kui nad sellest sõnumist aru ei saa, siis on see nende intelligentsuse küsimus.

VESTE

Pensionärid kaebavad, et neil ei jätku raha lihatoidu ostmiseks. Kuid vaadake aknast välja: prügikastide ümber tiirlevad kajakad, varesed ja ka mõni tuvi. Liha kuipalju. Mäletan, et sõjaajal söödi tuvisid isuga. Nad olid siis väga usaldavad – istusid lausa õlale ja neid oli lihtne palja käega püüda. Praegu on linnud nii hirmunud, et nende kättesaamiseks on vaja – mida? Loomulikult õnge!
Parim lahendus oleks jagada vaestele õhupüsse, kuid see võiks ohtu seada teised inimesed. Järelikult on vaja konstrueerida ohutu õng. Meie ametiasutustes töötab(?) tuhandeid "spetsialiste" ja "peaspetsialiste", kes lausa igavlevad oma mugavates kabinettides. Nad võiksid välja mõelda midagi rebaseraudade taolist, kuhu lind jalgupidi kinni jääks. Pensionäridelgi põnev aknast jälgida, millal saak püünisesse satub. Kuidas oleks grillkajakaga või varesesupiga?
Siin peitub veel teinegi väike õngeke. Kitkutud sulgedest saaks valmistada pehmeid padjakesi lastelastele sünnipäevaks. Pensionäridel ju pole raha kingituste ostmiseks. Padjakestele võiks tikkida vastavalt sisule kas "Vares vaga linnukene", "Turteltuvi Une-Matiks" või "Kajakatiiva ripsutus".

Liha sibab kasutult ringi
Või võtame hulkuvad koerad ja kassid. Kui palju liha sibab kasutult ringi! Kuuldavasti on mõnes riigis koeraliha koguni delikatessiks. Kuid õnged? Koertega on muidugi asi lihtsam. Kodutute koerte varjupaiga võiks muuta "kodutute koerte tapmise ja lihakehade töötlemise keskuseks". Pole vaja enam puure, talitajaid ja koeratoitu. Tööta jäänud talitajad tuleks ümber õpetada tapjateks-nülgijateks. Liha peaks jagama pensionäridele loomulikult tasuta.
Keerulisem on lugu hulkuvate kassidega. Neile oleks vaja puuri ja palderjani. Lihtsa puuri valmistamisega saaks ehk mõni pensionär ise hakkama. Materjali selleks saab säästukatest, kus pakutakse kauba kojutoomiseks pilbastest kaste. Või lasta puure valmistada vangidel? Mis nad muidu tegevusetult kanakoibi närides rasva koguvad, millest pensionär unistadagi ei saa. Loodan muidugi, et ravimifirmad pole veel jõudnud palderjani hinda pilvekõrguseni tõsta. Ehk suudab pensionär selle ise osta. Kass on hulga väiksem loom, keda on võimalik tappa ja nülgida kodustes tingimustes. Jällegi väike abiõng – kassinahast sussid-labakud on hästi soojad.

Kõik toiduks
Piibli andmetel toitus Ristija Johannes rohutirtsudest. Kuid ta tegutses soojal maal, kus tirtse oli nii palju, et neid võis lausa kamaluga suhu toppida. Meie kliimas on putuktoitumine kahjuks välistatud. Kuid meil on vihmaussid: kuidas maitseks ussisupp maltsa ja nõgeselehtedega? Või ussisalat? Usse meil õnneks jätkub.
Paljudel pensionäridel on aiamaad, kus kompostihunnikus sorides võib neid hulgaliselt leida. Kellel aiamaad pole, sellel on loomulikult vaja õnge. Selleks võiks olla väike seadusemuudatus: lubada pensionäridel valgel ajal eramaadel usse kasvatada ja umbrohtu kitkuda. Viimane on vajalik pensionäride vitamiinivajaduse rahuldamiseks. Nõgesed, maltsad, hapuoblikad, võililled – need on ju lausa vitamiinipommid.
Laulva revolutsiooni päevil lubas üks poliitikutest (või oli see hoopis ajakirjanik) kahe suupoolega kartulikoori süüa, kui Eesti vabaks saab. Ei tea, mis temast on saanud, kuid vähemasti geniaalse idee andis ta küll. Meie toitlustusettevõtted, restoranid ja baarid võiksid kartulikoored pakkida kilekottidesse, varustades need firmaetikettidega nagu Bazari kartulikoored, Nightmani delikatesskoored, Café Amigo maitsestatud koored jne. Pealegi tooks see vaeste pensionäride kodudesse killukese meie uhkete restoranide-pubide miljööst, sealt, kuhu pensionär ise surmani minna ei saa.

Prügikastidest ei saa üle ega ümber
Kes ei jaksa enam usse kaevata või koerte tapamajja tatsata, sellele on prügikastid (eriti rikkurite rajoonides) viimane ellujäämise võimalus. Ka siin saaksid meie "spetsialistid-peaspetsialistid" üht-teist vaeste aitamiseks teha. Näiteks keevitada urnide külge metallist konks-kühvlid, et poleks vajadust urnide sisus kätega sobrada.
Kuhu kaovad suurtes kogustes tähtaja ületanud toiduained marketitest? Öeldakse, et saadetakse koerte varjupaika. Sealt jällegi vastatakse, et koertele ei jätku toitu. Miks ei võiks neid toiduaineid tasuta pensionäridele jagada? Mõistan, et ametlikult me seda teha ei saa – euronormid ei luba. Kummaline, kuid pensionäre surnuks näljutada lubavad.
Tuleks mitteametlikult paigutada marketite hoovidesse suured toidukonteinerid, kuhu tähtaja ületanud toit tuuakse kohale kindlal kellaajal ja ainult üheks ööpäevaks. Loomulikult tuleks mahutite juurde valvesse panna ka mõned turvamehed, et näljased omavahel kaklema ei läheks mõne parema palukese pärast. Vaat see oleks alles õngede õng!
Lugupeetud ametnikud, lõpetage mugavates kabinettides igavlemine, arvutimängude mängimine ja omavaheline tühipaljas pläkutamine. Käärige käised üles ja asuge õngemajandust organiseerima.
Pensionär Petka

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)