Appi, punased tulevad!

HELLE KALDA,      08. mai 2002


Naljalembeste hulgas liigub juba aastaid jutt ühest inglise konservatiivist, kes neljandalt korruselt tuletõrjeautosid nähes, hüüdega " Appi punased tulevad!", alla viskus. Tõnis Palts, Tallinna eksmeer ja muidu muhe mees, meenutab oma kommentaaris " Tere, Perestroika!" just sellist vahvat individualismirüütlit.

Maalides pilti Tallinna hukust, mis paratamatult saabub koos sundüürnikele munitsipaalkorterite ehitamisega, ei hoia Palts ajalehes värve kokku.

Ekslinnapea pole elus ausust kogenud

Võib olla õiglane ja "õiglane", olenevalt sellest, milliseid demagoogiavõtteid südametunnistus lubab inimesel kasutada ja mis parasjagu tarvilik. "Ma ei ole siin ilmas ühtegi päris õiglast asja kogenud, " pihib Tõnis Palts ja paneb nii paika kogu filosoofia, millest ta oma kommentaaris lähtub.
Peale mõtteakrobaatika ja rämenaljade on olemas ka faktid, mis ümberlükkamatutena tõestavad midagi sootuks muud, kui kommentaar 17. aprilli Postimehes väidab.
Tallinnas elab tagastatud majades 44 650 inimest. Uue elamispinna taotlejatena on arvele võetud 4500 leibkonda 12 000 liikmega. Nende inimeste probleemide lahendamiseks on Tallinna linnavalitsus esmakordselt taasiseseisvunud Eestis kavandanud elamuehitusprogrammi.
Kes on kirutud "sundüürnikud"? Need on põlised eestlased, kes Siberist asumiselt tulles ometi ei väärinud uut korterit Mustamäel, Õismäel või Lasnamäel, eestlased, kellel küljes saksa armees teeninu või kommunistliku korra vastase märk. Just need inimesed, kes punavõimu läbi kannatasid, kogesid uut ebavõrdsust, kui Isamaaline valitsus otsustas erastada korterid peaaegu kõigile, ka hilismigrantidele, välja arvatud tagastatavate majade elanikud.

Lootus kerge kaduma

Kümme aastat hingelisi üleelamisi, öiseid seismisi EVP-laenu järjekordades, terrorit majaomanike poolt, riikliku poliitikana aktsepteeritud alandusi on sundüürnike probleemi tublisti kahandanud. Inimeste tervis ütleb üles, lootus kaob, loobutakse seismast oma õiguste eest. Tõepoolest on sundüürnikke aastal 2002 vähem, kui Isamaa algatatud "õiglase" ürituse alguses.
Eesti riik on tekitanud probleemi, eirates võrdse kohtlemise printsiipi. Eesti riigil tuleks see probleem ka lahendada. Kui riik seda ei soovi, siis kohaliku omavalitsuse püüe - täita demokraatia aluseks olevat õigustatud ootuse põhimõtet - saab olla vaid tervitatav.
Vastuseis programmile "5000 eluaset Tallinna" toitub teistest põhjustest kui mure tavainimese pärast. Äratuntav on kinnisvaraarendajate ja omanike ahnus, sest oh koledust, odavate korterite tulek kinnisvaraturule kõigutab üle mõistuse tõusnud müügi- ja üürihindu. Raskesse seisu satuksid pangad, kuna väljastatud eluasemelaenude tagatised kaotaksid väärtust, nõudlus laenude järele ja laenude suurused aga langeksid järsult. Munitsipaalkorterite ehitamine ei parandaks üksnes sundüürnike olukorda, vaid toetaks ka noori peresid ja üldse noori, madalama sissetulekuga ja vanemaid inimesi - kõiki, kes läbi turu korrastumise saaksid võimaluse muretseda taskukohane eluase. Vaid rikkad ja "õiglased" näevad ohtu linnavalitsuse soovis aidata kaasa linna igakülgsele arengule, mitte üksnes eliitrajoonide ja tõkkepuudega suletud kvartalite tekkele.

Kas koolidele klaasist katused?

Üürihindade piiramine on mitmele Isamaaliidu poliitikule pinnuks silmas. Takistab see ju sundüürnike probleemi kohest lahendamist inimeste tänavale tõstmise teel. Müütiline kaks miljardit krooni, mis majaomanikel üüride piiramise tõttu saamata jäävat, on arvutihiirest välja logitud arv. See kaks miljardit peab tulema üürnike taskutest, need on aga niigi tühjad.
Tallinnas makstakse eluasemetoetusteks 70 miljonit krooni aastas, millest umbes kaks protsenti läheb tagastatud majades elavatele sundüürnikele. Juba praegu käib üüritase suurele hulgale inimestele üle jõu.
Tallinna elamuprogrammile kulub 1,2 miljardit krooni, millest 25% kannab riik. Tõnis Palts väidab, et selle rahaga saaks remontida kõik pealinna koolid. Kui me hakkame kõigi koolide juurde projekteerima klaasaatriume nagu 21. keskkoolis, siis vaevalt. Kas meil, kallid tallinlased, on mõistus kodus, kui projekteerime eliitkoole ja eliitrajoone, sõidame eliitautodega, korraldame eliitlauluvõistlusi ja tunneme hirmu, kui keegi tahab ebaõiglaselt koheldud inimestele anda võimaluse kodu saada?
Ahel on just nii tugev kui tema kõige nõrgem lüli. Ärgem unustagem seda. Kas riik on just nii tugev kui kodu kaotanud inimene, kes ootab õigluse jalule seadmist? Või on ahela nõrgimad lülid Tõnis Paltsu sarnased, kes vaatavad, aga ei näe?

Artikkel on kirjutatud Postimehe tellimusel Tõnis Paltsu 16. aprilli artikli "Tere, perestroika!" vastulausena.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)