Alalhoidlik eestlane „multikulti"-peksupingil

Põhiseaduse järgi on Eesti rahvusriik, kus riigikeeleks eesti keel. Tegelikult on Eesti aga juba praegu kakskeelne. Ma ei räägi ainult reklaamidest, mis ilmuvad paralleelselt eesti ja vene keeles. Kakskeelne on ka meedia: Postimees, Delfi, ETV. Äri on ammu kakskeelne. Pangad trükivad kõik infomaterjalid nii eesti kui ka vene keeles. Sama on maksekorralduste blankettidega ja postkasti potsatavate reklaamidega. Politsei, maksuamet, tervishoid, KMA, ARK, peaministri kodulehekülg jne. on kakskeelsed. Vähevõitu veel?

Asja iroonia seisneb selles, et kakskeelsed on tegelikult ainult eestlased. Sattudes suhtlema venelastega, minnakse kohusetruult, kuidagi vabandades, üle vene keelele. Siinsetel venelastel seevastu pole mingit kakskeelsust, nemad räägivad rahus oma emakeeles ega tunne seejuures mingit kimbatust.

Me oleme põlisrahvas, s.t peremees omaenda riigis, mitte mingi „kogukond". Eestis elavate juurteta muulaste osakaal aga ületab mitmekordselt kriitilise piiri, milleks on demograafide hinnangul 13% ja millest kõrgem võõraste arvukus hakkab põlisrahvast ahistama. Tõesti, kui tingimused on soodsad, siis üks osa muulastest integreerub, kuid igal juhul suurem osa jääb eelistama päritoluriiki ja selle etnost või kujuneb kodu- ja isamaatundeta, traditsioonideta, poolvaenulikuks ja ignorantseks inimmassiks.

Eestlasel on väljasure(ta)mise teel ellujäämisega muresid küllaga. Igal juhul rohkem ja tähtsamaid muresid, kui ükskõik millisel Eestis elaval ainult vene keelt kõneleval inimesel. Hoopis muulased peavad ise kõvasti püüdma ja näitama, et tahetakse eestlastega koos elada ja üheskoos edasi minna. Täna on selliseid mõistvaid ja tublisi muulasi Eestimaal veel vähevõitu. Aga hea seegi, et nad on olemas. Neid me mõistame ja toetame. Nemad on saanud meile omadeks. Kas kõik ülejäänud on vaenlased? Kaval küsimus. Aga ma vastan: kõik venelased jt muulased, kes ei suuda või ei taha 20 aastat pärast taasiseseisvumist eestlastega rääkida eesti keeles (kasvõi mõnesaja sõna piires a la "tere, öelge palun, mis kell on?") põlgavad meie rahvast ja keelt ning seetõttu ei saa nad kuidagi isegi ÜRO abiga meie sõpradeks. Olgu veel märgitud, et ÜRO komitee ettepanekud on silmakirjalikud. Eestile võiks etteheiteid teha alles siis, kui USA-s on hispaania keel, Venemaal hiina keel, Saksamaal türgi keel ja Prantsusmaal araabia keel ametlikult tunnistatud teiseks riigikeeleks.

HEIKI KORTSPÄRN,  parteitu pensionärist patrioot

Jaga |