Uhkus tuleb ikka enne langemist

JAANUS KÕRV,      01. detsember 2004


Nii ütleb vanasõna. Reformierakonna üldkogul peetud kõnede olemuse saab kokku võtta päris lühidalt: ülevoolav enesega rahulolu. Siia juurde mõni väljaöeldud mõte koos kommentaariga.

Reformierakond võib otsida rahulikult teistega ühisosa ja me ei pea kartma, et meie enda nägu satuks ohtu. Seda peavad kartma noored erakonnad.

Seda Andrus Ansipi suust tulnud sõnumit võib tõlgendada ka ähvardusena, sest ainuke noor erakond praegusel hetkel on koalitsioonipartner Res Publica. Ja kui "äraostmatud" tõsiselt vihastavad, pole teada, kelle nägu ohtu satub.

Erilisele kultuursusele ei viidanud ka Eesti erakondadega liitunud venelaste ründamine uue koalitsiooni moodustamise käigus. Venelaste integreerimine Eesti poliitikasse on võtmetähtsusega.

Tule, jumal, appi! Reformikad laulavad hosiannat ülejooksikutele ja kuna sellist tegevust pole kultuurne rünnata, siis saab järeldada ainult üht: vägagi kultuurne on reeta, kui see oma parteile kasulik on. Integreerime poliitikasse üha uusi tooli alt äratõmbajaid!

Ma pean küll kurvastama neid oponente ja ajakirjanikke, kes ootavad minult nüüd uute ja mahukate ning seejuures muidugi kulukate sotsiaalprojektide esitamist.
Minult ei maksa oodata ühtegi ettepanekut, mis raskendaks praegusel võimukoalitsioonil koalitsioonilepingu täitmist.

Mis selle üle nüüd nii väga kurvastada, et uusi ettepanekuid ei tule: oravapoiste ettepanek tuleb tavaliselt pärast jalahoopi.

Me pole mitte kunagi hüljanud oma valijaskonna huvisid, oleme nende eest jõuliselt – vastaste arvates liigagi jõuliselt – seisnud ja oleme sellele põhimõttele alati ka oma poliitilise taktika allutanud.

Mis ka tõesti tõsi on, sest kuidas muidu mõista aega, mil näiteks Heiki Kranich keskkonnaministrina oma haldusala töötavatele ilma häbi ja autundeta orava rinda surus. Kel vale "sokivärv" , pidi otsustama. Hiiumaal sai keskkonnateenistuse juht pea pool aastat oodata, enne kui ametisse pühitseti.
Sellest võttis kiirelt õppust ka Villu Reiljan, kes nüüd oma ministeeriumis orava maameestemärgi vastu vahetama sunnib.

Liberaalide kõige tugevam külg on liberaalne majanduspoliitika, aga ka inimõiguste ja demokraatlike vabaduste poliitika. Liberaalid otsivad veenvat sotsiaalpoliitikat, mõned Euroopa liberaalsed erakonnad on leidnud häid lahendusi.

Mis asi on veenev sotsiaalpoliitika reformikate mõistes, kui seistakse veidi enam kui tosinkonna protsendi rikaste huvide eest, keda üksnes rahaga veenda võib. Ja kui Euroopas vaid mõni liberaalne partei sobiva tulemuse on leidnud, siis tõenäosuse järgi eesti oravatel see kunagi ei õnnestu.

Täna oleme oma majandusliberaalsete vaadetega saavutanud palju ja nende põhimõtete järgimine on kogu Eestile olnud kasulik. Ka tulevikus peame kaitsma liberaalse majanduspoliitika alustalasid – avatud majandust, ettevõtlussõbralikkust, korras rahandust. Kui meie neid ei kaitse, siis kes neid kaitseb?

Tõepoolest, sest 2000. aastal kaotatud ettevõtete tulumaks on jätnud riigikassa tänaseks ilma umbes 10 miljardist kroonist. Kindlasti on mõni välisinvestor kasutanud meie liberite pakutud head võimalust ja kindlasti on see neile ja ehk veidike meilegi tulu toonud. Euroopas otsib mõni riik võimalust ettevõtte tulumaksu langetamiseks paari protsendi ulatuses, kusjuures maks jääb enamasti paarikümne protsendi piiri. Samas on juba ammu Eesti poole vihaseid nooli pillutud, et Euroopa antud toetustega hoitakse siin maksud madalal. Millega hullutab Reformierakond oma sponsoreid siis, kui ettevõtted taas tulumaksu maksma peavad?

Erakond on nagu jalgratas, selleks, et ta püsiks, peab ta kogu aeg edasi liikuma.

Kui aga kumm kogemata naela ei leia!

Mulle meenub Konrad Adenauer, kes on öelnud, et poliitikas on võimalik edu saavutada kahel viisil – kas teistest mööda minnes või teiste tee peale põiki ette asetudes.

Reformierakond võiks Konradist lausa uue vapilooma luua! Kuid kiirus kipub tihti kraavis lõppema ja ettekeeramisel võib teise mass üllatusena suuremaks osutuda.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)