Miks ma kandideerin Riigikokku?

JÜRI SHEHOVTSOV,      19. veebruar 2003


Seda on minult küsinud nii sõbrad kui ka muidu tuttavad ja lausa võõradki inimesed. Millest sa puudust tunned, mis sul viga on, elu läheb sul ju niigi hästi. Püüan järgnevalt selle küsimuse üle mõtiskleda.

Olen sündinud Eestis ja elan Pirital. Olen ärimees, kelle äri läheb tõepoolest hästi, kuigi võiks minna ka paremini. Kuid pärast liitumist Keskerakonnaga näen ma eriti selgelt, kui palju oleks veel vaja kogu riigi ja inimeste heaks teha. Ma ei kandideeri selleks, et endale head palka ja mõnusat kohta saada. Olen 51-aastane, abielus, mul on kolm last ja lapselaps. Pikaajaline äri- ja elukogemus on mind õpetanud, et tulemuse saavutamiseks tuleb kõvasti tööd teha ja vaeva näha. Olen selleks valmis.
Töö Riigikogu saadikuna oleks mulle austav väljakutse, kus ma saaksin maksimaalselt rakendada oma oskusi ja kogemusi.
Kodaniku ja Pirita linnaosa revisjonikomisjoni esimehena näen ma mõndagi, mis vajaks Pirital paremini tegemist. Ma elan ise Pirital ja näen, kuidas Pirita jõe orgu otse vee piirile kerkivad uuseramud, kuidas seadust rikutakse ja Pirita elanike huve ignoreeritakse kellegi huvides. Ma ei ole ennast valimisteks spetsiaalselt Piritale sisse registreerinud, ma elan siin. Kõik, mis siin toimub, läheb mulle korda .Olen veendunud, et Pirita peab jääma puhketsooniks, mille arendamist peab toetama nii Tallinna linn kui kogu riik.

Kandideerin kindlate plaanidega

Kui ülalpool oli juttu Piritast, siis vaid seetõttu, et tunnen seda kanti kõige paremini. Samas näen ma küllalt ka üleriigilisi probleeme, mille lahendamist Pirita halduskogu revisjonikomisjoni esimehe volitused ei võimalda.
Ma võin küll rahandusministriga samas erakonnas olla, kuid enne kui sa otsustajatega vähemasti ühes saalis ei istu, ei võta sind keegi kuulda. Minu murelaps on juba mõnda aega raskeveoki maks. Minu arvates suretab selle maksu kehtestamine välja Eesti kapitalil rajaneva autoveonduse. Minu osaühingul Parme Trans on 60 raskeveokit, mille pealt tuleks aasta alguses maksta riigile ühtekokku ligi pool miljonit krooni. Paradoks on selles, et need raskeveokid töötavad Euroopa riikide teedel ja maksavad ka seal ettenähtud makse. Tekiks nagu topeltmaksustamine. Viimased kolm-neli kuud on kulunud otsustajatele probleemi selgitamiseks. See on maksnud palju vaeva ja aega. Kuid see on ka ennast ära tasunud.
11. veebruaril võttis Riigikogu vastu "Raskeveokimaksu seaduse muutmise seaduse", mis lükkab seaduse rakendumise aasta võrra edasi. See on võidetud aeg . Mulle teeb muret, et seadusi võetakse meil küll palju vastu, kuid tihtipeale ei mõelda tagajärgede peale. Toon näite oma firmast: me maksame oma autojuhtidele palka 10-15 tuhat krooni kuus. Sellele lisanduvad päevarahad. Kui uus maks määratakse, siis on kaks võimalust - kolida välisriiki või autojuhtide arvu vähendada. Meil on tööl 120 autojuhti. Kui neist kolmandik tööta jääb, peab ju riik hakkama neid ülal pidama. Seadustetegijad peaksid makse kehtestades ka selle peale mõtlema.

Eesti riik raha ei taha

Kahjuks pean ma seda nentima. Kummaline on see, et välismaa raskeveokid vuravad Eesti teedel ilma igasuguse veokimaksuta, isegi Valgevene, kellest me aeg-ajalt üleülevas toonis kõneleme, korjab iga tema territooriumil sõitva võõrriigi raskeveoki pealt paarsada USA dollarit. Seda peetakse loomulikuks, ainult Eestis on see tegemata. Loodan Riigikogu liikmena neid probleeme tõstatada ja ka lahendada.
Saksamaa võiks siin meie seadusandjatele eeskujuks olla. Alates 1. maist 2003 muutub Saksamaal teede läbimine raskeveokitele tasuliseks - iga kilomeetri pealt tuleb maksta 0,3 krooni. Seetõttu tuleb juba piiril deklareerida sihtkoht, mille järgi arvuti teekonna pikkuse kindlaks määrab. Teemaksu tasumise kohta väljastatakse kleebis ja hoidku jumal, kui seda pole: siis tuleb maksta üsna kopsakat trahvi.
Küsin: mida on Eesti riik teinud autoveonduses opereeriva rahvusliku kapitali huvide kaitseks? Pea 90% Eesti transpordifirmadest töötab kahjumiga ja aina uusi makse kehtestades polegi siin enam võimalik kasumit teenida. Pinnale jäävad vaid need, kes töötavad väliskapitalil. Olen kindel, et taoline olukord peab muutuma.
Lõpetuseks. Ei näegi muud võimalust probleeme lahendada kui ise Riigikokku kandideerida. Loodan, et pälvin valijate usalduse. Töötahtest ja energiast mul puudu ei tule. Kogemusi peaks ka piisama. Oma tegemiste eest olen ma harjunud vastust andma. Minu moto on "Vähem sõnu, rohkem tegusid".

Valik on aga teadagi valija õigus. Ehk valib ta numbri 117.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)