Eesti viie kõige õnnelikuma riigi hulka!

Andres Lutsar,      01. august 2007


Minu sünniaasta on 1937. See eelmine Eesti aeg. Vahepeal on üle elatud nõukogude aeg, Saksa aeg ja jälle nõukogude aeg. Nüüd olen vaba Eesti kodanik. Läbi on käidud pikk tee, justkui busido (sõdalase otsija ja leidja – jaapani k).
Olen kõik need ajad püüdnud tee peal mõelda, sulepea käes. Ja nüüd küsin: kuidas ennast tunned, juba 70aastane Lutsar-san? „Nagu Eesti Vabariigis..." vastan. Kirujatele ütlen mõtteavalduse kunagiselt siseministrilt Lagle Parekilt, kes seisab nüüdisajal Jumalale lähemal ja nunnade seltsis: „Meil on kõik korras. On vabadus ja oma riik. Muu on oma teha."
Tsiteerin kohe alguses ka mõistliku ja aruka eestlase Sulev Valneri mõtet: „Head poliitikud, saage palun aru, et pikas perspektiivis toob riigimehelik käitumine ja koostöö kriitilisel ajal kõigile parema tuleviku. Me võidame või kaotame selle lahingu koos."

Mõttetu vastasseis erinevate poliitikute, erakondade ja ajakirjanike vahel on tülgastav. Eestlasest Kanada teadjamees Taagepera-san arvab, et me ei oska olla vabad ja orjameelsus kestab kauem kui orjus. Aga tema pole meie nõukogude „orjust" läbi teinudki, millest meie rahva veel üks helge pea Hardo Aasmäe räägib – tema ütleb otse, et oli „NSV Liidu orjapidamise süsteem".

Kujutage ette, et me laulsime ennast vabaks! Ja nüüd oleme Euroopa kõige õnnetumate rahvuste tipus! Kuigi ükskord me võitsime (niikuinii).
Meenub Heinz Valk. „Aeg kulgeb ja selguvad asjade olemused," ütleb Jaapani vanasõna. Igas võidus on kaotus ja igas kaotuses võit. Judoõpetaja SenSeina tean ja tunnetan seda sügavalt. Heinz Valk, tuhandete lemmik, lahutas oma „abielu" Keskerakonnaga!?
Eks ta ole. Vaba mehe vaba soov. Kas aga on mõtet panna põlema kogu mets põhjusel, et sellesama metsa kõige kõrgema mastipuu otsas pole kotkapesa?
Mul saab peagi täis 10 aastat Keskerakonnas. Kui keegi küsib, kes ma olen, siis ütlen: mõtleja, kirjutaja, rahvuslane ja internatsionalist. Ma ei näe põhjust, miks peaksin lahutama oma "abielu".

Helistab mulle soome insener – mis teil seal Viros toimub? Nii huvitav! Meil – ei mitään!
Teile tulevad Bush, Elisabeth, juutide juhtkond, Jaapani keiser, lööte venelastega lahinguid, kaevate haudu lahti.
Nii ongi. Võitleme Nato eest, et USAsse Afganistanist narkolaviini takistada. Oleme Iraagis USAle toeks. Oma meeste elude hinnaga.
Miks käitume tihti, nagu oleks eestlasi 40 miljonit!? Noorte meeste mõttetut surma ei saa millegagi õigustada. Püha humanist dalai-laama sõnas Tartus: „Sõjad on oma aja ära elanud. Tehke head ja inimkond pääseb hukust."
Tee teisele heategu, saad ise ka õnnelikuks. Mitte 5 rikkama jõukama riigi hulka, vaid 5 õnnelikuma riigi perre jõudmine peaks olema meie eesmärk. Nii ma arvan.
Geniaalne Jaapani pedagoog ja praktik Jigaro Kano, judo looja, on öelnud: „Ma lõin rahumeelse võitluskunsti selleks, et eri rahvustest mehed kohtuksid tatamidel ausas võitluses, mitte lahinguväljal."
Mõni aasta tagasi viis ohvitser Karm rohkem kui 10 noort sõdurit uppumissurma. Õige ohvitser oleks endale kuuli pähe kihutanud! Paar aastat hiljem loen lehest, et sama Karm korraldab ellujäämiskursusi!

Rein Veidemann ütles, et Eestis on iga päev millegipärast häbi.
Meenub Riigikogu, kes ei julgenud plaksutada Tshetsheenide delegatsioonile. Nüüd ei kutsuta Eestit soomeugri festivalile. Putin ja Venemaa on vastuseta küsimused.
Tavaeestlase, pereinimese, pensionäri ja migrandi paneb olukord tõsiselt mõtlema. Pronkssõdur ja ümbermatmine, kas ikka oli vaja?
Raske on selgeks teha vene sõpradele, miks seda kõike vaja oli. Ka soomlane, eurooplane ei taipa seda. Kas 12 professorit eksisid? Miks me ei kuula Eesti ühte andekamat inimest Enn Vetemaad? 100 ja seened vanadele sõjaveteranidele riigi kulul nende pidupäeval?
Nüüd aga, kui asi tehtud, Tõnismäel lillemerre Lennart Meri monument ja vene kultuuriparki Boriss Jeltsini ausammas. Super, mis?
Teine sama kaliibriga mees Enn Soosaar analüüsib Eesti ajalugu ja selgitab seisu ja tulevikku. Kuulakem teda, lugegem ta mõtteid tähelepanelikult.
Väikerahva sünge ajalugu. Mu oma isa Jaan Lutsar, kes teenis Pätsi vabariigi piirivalves, langes Narva rindel 4. märtsil 1944. Kuhu jäi läänerinne? 30–40 000 eesti noort meest hävis mõttetult! Ja miks „valge laev" ei tulnud?
Hitler ja Stalin. Kaks kõigi aegade suurimat kurjategijat diktaatorit tõid kannatusi inimkonnale. Aga mis edasi saab?
Kogu energia heategudeks!


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (31)