Oli kord nii...

Istus siis üks poliitik laua taha ja vajus sügavalt mõtteisse. Mõtles ühe mõtte - ei mingit tolku! Mõtles teise mõtte - ajus ei liikunud kohe mitte midagi. Pühkis laubalt higi ja proovis veel kolmandagi korra mõelda, aga pea jäi ikka endiselt tühjaks. Väsis mees pingutamisest päris ära... Sirutas siis käed taeva poole ja palvetas: "Kõigevägevam, palun avita mind! Ütle, millest ometigi mul puudu jääb?"

"Tarkusest, tarkusest!" sähvis äkki Kõigevägevama ilmutus välgulöögina läbi poliitiku ajude.

Püüdis poliitik seda sõnumit kaua-kaua igast otsast lahti harutada, kuid pöördus siis ahastuses uuesti taeva poole: "Aga ütle ometi, Kõigevägevam, kust ma seda tarkust osta saan?"

"Ega see võim pole, et sa seda osta saad. Ostma ei pea sa midagi. Pane nüüd hoolega minu õpetussõnu tähele! Mine vetsu, seisa peegli ette ja küsi peeglilt: "Peeglike, peeglike seina peal! Kes on kõige targem ilma peal?" Ja kui ta sulle midagi ei vasta, siis hüüa: "Mina!" Korda sedasi musttuhat korda! Ja korda ja toonita seda, et sa oled kõige targem ilma peal, alati ja igal pool, ning küll nad siis usuvad sind. Ja lõpuks jääd sa seda ise ka uskuma. Vaat see ongi ülim tarkus!" kõlas vastuseks.

Ruttu pani poliitik kõik kõrva taha ja tõttas ummisjalu erakonna peakorterisse. "Hurraa, kamraadid! Mul tuli pähe üks geniaalne mõte - nimetame meie Rikaste ja Ilusate Klubi ümber hoopis Tarkade Koguks!" hüüdis ta juba ukselt.

Teda võeti vastu maruliste kauakestvate aplausidega ja tõsteti partei valimiskandidaatide pingereas lausa loetamatu arvu kohtade võrra ettepoole. Pidu kestis kaua - löödi kristallpokaale kokku ja sooviti üksteisele õnne targakssaamise puhul.

Ja kui neid kukutatud pole, siis pidutsevad nad veel ikka edasi ja kiidavad iseenda tarkust...

PAUL SÄREL

Jaga |