Jaga ja valitse ehk heastamata ülekohus sundüürnike suhtes

VELLO REKKARO, majandusspetsialist

Riigivõimu teostamine põhineb ametnike võimu kohustaval jõul ja sotsiaalsed probleemid tulenevad seega ametliku korralduse vigadest. Brošüür nendib, et korruptsiooniga on Eesti ühiskonnale tekitatud määratut kahju.

Möödunud aastal esilinastunud Toomas Lepa film omandireformi inimvaenulikkusest „Verised majad“ tõi säutsuma ka omandireformi teostamise kõrgaja (1992–1995) astronoomist reformiministri Liia Hänni. Tundub, et Hänni ei ole üldse aru saanud, millega ta ministriametis tegeles.

Ülo Uluots kirjutas pärast omandireformi aluste seaduse vastuvõtmist Riigikogus 13. juunil 1991: ”Me rikkusime ära ilusa asja ja vajaliku seaduse. Annaks Jumal, et meil maareformi seaduse juures oleks rohkem mõistust. Seni aga oleme tegutsenud kui Mäeotsa Peeter, kes iseenese tarkusest tegi panuse tangudele. Idee oli ilus, aga mis sellest välja tuli, teame kõik...“ Komisjone oli siis mitmeid, kuid sageli ka Toompea Suur Saal ja Valitsus „tegi kõik iseenese tarkusest“.

Teadlaste osalusest omandisuhete ümberkujundamisel annab ülevaate Tartu Ülikooli emeriitdotsent Peeter Kask, kes oli tollal ka ise tegev omandiseaduse eelnõu koostamisel. Määrav tähtsus edasise jaoks oli aga sündmustel, mille kohta Kask 2011. a kirjutas: “Nii sai alguse võimu ja vaimu avalik vastasseis tsiviilõigusalases õigusloomes.”

Riigikogu stenogrammidest on näha omandireformi õigelt rajalt hälbimise käik. Näiteks „Endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse“ arutelul 12. jaanuaril 1993 Riigikogu istungil rääkis Liina Tõnisson: „Minu arvates aetakse siin kõnepuldis täna segamini tagastamine ning võtmine ja andmine. Pange tähele, me räägime ju ... varade tagastamisest. Andke andeks, need varad ei ole kunagi neile kuulunud. Neile ei saa midagi tagastada, neile saab anda. Neile antakse ja nad võtavad. Neile ei tagastata mitte midagi, järelikult ei ole tegemist ajaloolise õiglusega.“

Selline varade „tagastamine“ oli illusionistlik, s.t petlik. See tõi kaasa neid eluruume seaduslikult vallanud ja kasutanud isikute ilmajäämise õigusest ja võimalusest üldisel võrdsel alusel teiste samasuguste üürnikega erastada oma kasutatav eluruum. Sellega kahjustati otseselt neis eluruumides elanud kodanike varalisi õigusi ja tekitati ka majanduslikku kahju.

Võimud käivitasid omandiõiguse ümberjagamise poliitiliste deklaratsioonide ja õigusriigis lubamatute seadusandlike aktidega. Vehkides vabaduse ja liberaalse turumajanduse loosungiga paisati Eesti ühiskond oma sotsiaalses arengus aastasadu tagasi, n-ö puu otsa, kus pandi kehtima tugevama õigus – samamoodi nagu 18. sajandi Inglismaal viidi läbi nn tarastamine (“inclosure of commons”).Sundüürnike probleemid omandireformis on inimõiguste konventsiooni teadliku rikkumise tagajärg, mitte Tallinna linnavalitsuse hea või halva tegevuse tulemus, märkis Edgar Savisaar juba 1999. aastal oma kirjas Lennart Merile „Omandiõigus koduõiguse arvelt“.

Tänaseks on targad inimesed aru saanud, et selline ühiskonnaelu korraldus pole olnud eestlastele vastuvõetav, mida tõestab rahva kidumine ja kodumaa hülgamine.

Kui tahame kunagi õigusriigiks saada, tuleb riigil paljaksriisutuile kompenseerida seaduste alusel tehtud kahjud, nagu sellestviimati kirjutas 26. märtsi Kesknädala juhtkirjasõigusteadlane Endel Ploom.

KESKMÕTE: Selline ühiskonnaelu korraldus pole olnud eestlastele vastuvõetav, mida tõestab rahva kidumine ja kodumaa hülgamine.

Vello Rekkaro oli õigusvastaselt võõrandatud varade tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna linnakomisjoni liige aastail 2001–2010.

Jaga |