Taandumislahingud

Valitsuse poolt välja hõigatud tõmbekeskuste süsteemis tuleb ette selliseid mõttevälgatusi, mille kohta ei oska öelda muud, kui et „tule eile meile". Näiteks Vihula valla tõmbekeskuseks on määratud Väike-Maarja alevik. Võtab tummaks!

Ka nn vajaduspõhised peretoetused võtavad tummaks. Kogu aeg tundub, et hullemaks minna enam ei saa, aga läheb ikkagi!

Nüüdisaegsed mehed jõuavad elu jooksul läbi jalutada kolmest-neljast perekonnast, jättes maha suure hulga nälgivaid lapsi, kes elavad kas süvavaesuses, suhtelises vaesuses, vaesusriskis, vaesuslõksus või materiaalses ilmajäetuses. Statistika on kirja pannud, et tervelt neljandik Eestimaa lastest elab allpool inimväärset elatustaset.

Oleme sellise olukorraga leppinud ega näe selles mingit katastroofi - laste näljutamine on ju üks kapitalismi põhitunnuseid, millest sotsialismiajal polnud kellelgi vähimatki ettekujutust.

Rahvastiku rahumeelse hävitamise

vältimatuks tingimuseks on nõue, et ametlikult kehtestatud toimetulekupiir oleks alati madalam ellujäämiseks minimaalselt vajaliku toidukorvi maksumusest. Sellest nõudest on Eesti Vabariik kinni pidanud kogu oma olemasolu vältel. Tänu sellele kaob rahvastik pikkamööda ja vaikselt, ilma mingi sotsiaalse katastroofita.

Mõni selle hävitustöö üksikasi on siiski liiga silmatorkav ja hirmutav ning põhjustab rahva rahulolematust. Näiteks gümnaasiumide sulgemine, mis on küll ajutiselt edasi lükatud, kuid rahapuudus teeb oma töö, ja varsti pole suuremast osast meie gümnaasiumidest mälestustki järel. Ja Eestimaa isamaalastest (turu)platsipuhastajad võivad oma tööviljadega täiesti rahule jääda.

Euroliidu toiduabi kindlustab meie rahvale nn pehme maandumise, nii et otsest näljasurma mingil juhul ette ei tule, ja poliitikud võivad lõpmatuseni hõisata, et kõik on Eestis kõige paremas korras.

Laste näljutamise õigustamiseks on ajakirjandusel täita austav roll - nälgivatele või nälja veerel virelevatele lastele peab lakkamatult sisendama, kui halb ikka oli elu nõukogude ajal. Tark tegu on vihata seda, mida sa ise üldse ei tunne! See aitab hästi leppida praeguse vihkamisväärse olukorraga ja väldib kõikvõimalikud protestid, mida võimurid alati kartma peavad.

„Tallinna ülevõtmine"

on üks paljudest taandumislahingutest. Parempoolsetele poliitikutele on ülimalt ahvatlev üle võtta pealinna hästitoimiv süsteem, et see siis põhjalikult lagastada, nagu on neil juba lagastatud terve Eestimaa.

Ega meie rahvas hea elu eest välismaale põgene!..

EEVI GEIDIK, pensionär Rakverest, Lääne-Virumaa

Jaga |