Siiski puudus inimestel tollal ettekujutus, et vabaduse saabudes ja koos sellega peale tuleva kapitalismi tingimustes seistakse peagi silmitsi vaesuse, ebavõrdsuse ja rahakultusega, mitmete muude negatiivsete ühiskondlike nähtustega. Tol korral tundsid kõik eestlased end peavoolu (mainstream) kuuluvana. Aastate möödudes on aga üha enam eestlasi sellest peavoolust kõrvale lükatud ja jõgi muutub üha ahtamaks.

Tihti pöörduvad taasiseseisvumisele kaasa aidanud tublid eestlased Kesknädala poole palvega, et leht avaldaks nende loo, mille praegune mainstream-meedia on sahtlisse tolmu koguma pannud. Mitmed ühiskonnas kõrgel positsioonil olevad persoonid pole reageerinud Kesknädala ettepanekule anda intervjuu. Sotsiaalset ja rahvustevahelist koostööd tunnustav Kesknädal koos suure hulga ausalt leiba teeninutega on tahetud peavoolust välja jätta. Ajal on siiski hea omadus korrigeerida jõujooni ja laiemalt ümber hinnata väärtushinnanguid.

1988. aastal oli Tallinnas laulukaare all seisjail nägemus ühtsest ja tugevast Eestist. Möödunud 20 aastaga on meie rahvas muutunud küpsemaks ja realiteeditundlikumaks, loobunud uskumast illusioonidesse. Kuid ideaalid peaksid siiski tingimata alles jääma. Ideaalid püsivad rahval senikaua, kui valitsusvõim produtseerib õiglast ühiskonnakorraldust, s. t. seisab kõigi ühiskonnagruppide õiguste eest võrdselt ja annab kõigile võimaluse inimväärselt oma kodumaal elada. Mitte ükski inimene Eestis ei tohiks tunda end peavoolust kõrvale jäetuna.

Teatud rahvaosade kunstlik eelisseisundisse tõstmine ja ülejäänute kõrvalejäetuks sildistamine paraku suurendavad inimestes künismi ja lootusetust. Vaja oleks tagasi pöörduda 1988. aastal tunnetatud vabadusalgete juurde ning anda kõigile mandaat olla oma Eestis peremees.

Peamiseks komistuskiviks võib osutuda võimetus leida ühiskonnale ühisnimetajat. Eestis on, piltlikult öeldes, igal mehel oma tõde. Siin puudub veel monument, mille jalamile kõik, sõltumata rahvuslikust, materiaalsest ja usulisest kuuluvusest lilli oleksid valmis asetama. Majanduslikult võimekas, kuid südamelt impotentne riigipoliitika toodab paratamatult ülbust ja enesekesksust, jättes mulje, justkui koosneks meie vabariik pisikestest vürstiriigikestest.

Alates Eesti Vabariigi taasiseseisvumisest liikusid erinevad rahvaosad erinevas suunas – tagajärjeks on „rebenenud lapiteki“ sündroom. Igaühel on mineviku kohta oma tõde, mis paraku ei luba ühtseid tulevikusihte seada.

Eesti rahva hulgas on tekkinud petlik arusaam, justkui oleksid kõige produktiivsemad vaid need, kes väliselt rahmeldavad ja kõige enam kisavad, suutes esile kutsuda võimsaid emotsioone. Ometi nähakse päikest ju alles siis, kui meri on rahulik.

Aasta 2008 kujuneb tulevikusuundade seadmise seisukohast Eestile kahtlemata lakmuspaberiks. Suur osa ühiskonnast juba täna mõistab kappavate hinnatõusude, inflatsiooni ja laenuintresside all ägades, et on vaja olulisi muutusi hoidmaks rahva teadvuses alal nägemust ühtsest ja tugevast Eestist. Praegune valitsus üritab säärast pilti iga hinna eest manada Euroopa Liidu silmade ette. Tegemist on aga tarbetu ajaraiskamisega.

Teismeeast väljuva taasiseseisvunud riigi jaoks saavad elukvaliteeti määravaks mitte väline rikkus ja teistest kõrgemal õrrel kaagutamise iha, vaid Eestis elavate rahvusrühmade rahumeelsed suhted, heanaaberlik koostöö idanaabriga, vajadus luua ühiskonnale laiapõhjaline arengumudel, mis arvestaks kõigi inimeste huve. Eesti on liiga pisike riik selleks, et lubada endale suuri kontraste ja kogukondade erinevusi. Juba praegu nendivad paljud väliskülalised, et Eesti on kontrastide maa. Suurte ühiskondlike lõhede ja järskude aineliste erinevustega riikides on rahutused ja tagasilöögid paraku vältimatud.

20 aasta jooksul on Eesti ühiskond läbi teinud palju positiivseid arenguid. Seda tänu eelkõige arvamuste paljususele ja muudele demokraatia poolt pakutavatele võimalustele.

Sellel maalapil elamisele ja endast parima andmisele tagab mõtte rahva meeltes säilinud kujutlus ühtsest ja tugevast Eestist. Viimane aeg on ühiskonna „reformimise“ asemel hakata seda ühiskonda ehitama.

INDREK VEISERIK, reporter