Võitlus meelemõistusetuse pärast

VALERIA NOVODVORSKAJA,      09. mai 2007


Räägitakse bolshevistlike vanaeidekeste lendeskadronist, keda korrapäraselt näidatakse kommunistlike rahvahulgasündmuste teleülekannetes ja kes saavat ettenähtud päevapalka massistseenides kaasategemise eest.

Ega teismelistelgi lasta niisama passida. Kuipalju läheb võimudele maksma „nashistide" üks noorrossijalik piketitund, seda teatakse hästi paljudes piirkondades. Summa öeldakse otsesõnutsi välja. Seega on purk moosi ja korvitäis küpsiseid neile võrukaeltele alati kindlustatud. Kuid mulle on kõige südamelähedasemad ikkagi just need politiseeritud rändeidekesed, kes toituvad lääneriikide saatkondade, eriti aga Baltimaade omade juures.

Asi on selles, et mitte just eriti kaugetest aegadest peale saavad tõrksad eurooplased mööda pead naftatoruga või gaasiballooniga. Noh, grusiine koksati veini- ja mineraalveepudelitega täpselt nagu purjus kakluses (Moskva osapool langetas blokaadiotsuse ilmselt mitte just kaine peaga). Enne seda sõditi rohkem hapukoore ja Läti sprottide otsekui vaenlase agentide vastu.

Välja on kujunenud teatav konveierlus. Kõigepealt linnapea Luzhkov ja president Putin toovad kuuldavale needusi mingi väikese demokraatliku riigi magu näiteks Läti või Poola pihta. Või Moldova vastu sihituid. Seejärel Venemaa Liberaaldemokraatliku Partei matusekompanii viib Läti saatkonna juurde kastitäied sprotte või hapukoort, mida korralikult määritakse saatkonnaesisele kõnniteele, plangule ja seintele. Seejärel ilmuvad välja politiseerit eidekesed oma kottide, purkide ja lusikatega, sorteerivad sprotte ning koguvad kokku hapukoort.

Üldiselt on mul VLDP-le terve rida ettepanekuid, kuidas rikastada vabamõtlevate muttide menüüd. Seda enam, et nende pensionid on armetud just hr Zhirinovski ja temataoliste tegutsemise tõttu. Ukraina saatkonna ette võiks tuua pekki, vorsti ja viina; Leedu esinduse juurde – juustu ja jälle mingit vorsti; Ameerika saatkonna juurde – hamburgereid, kanakintse („Bushi jalakesi") ja kokakoolat.

Kui on käimas aktsioon Eesti saatkonna ees, kas toimetada siis selle ukse ette tallinna kilusid ja jällegi sprotte? Viimased toimivad ilmselt topeltagentidena. Läti sprotte otsustati uuesti hakata ostma, sest praegu pole päevakorras mitte Läti-vastased, vaid Eesti vastased aktsioonid. Asi on nimelt selles, et eestlased otsustasid kui mitte lammutada, siis vähemalt nihutada Tallinna äärelinna pronksist mälestussamba Sõdur-Vallutajale… See tähendab – ptüi! küll on häda! – 1945. aasta Sõdur-Vabastajale…

Kuid lihtne on segadusse sattuda. Võib juhtuda, et vabastades oma maad, krabad tahtmatult ka võõrast. Sõdurid pole muidugi süüdi („Kui midagi nihu läheb, pole see meie mure, vaid suvatsetakse öelda: Kodumaa käskis!"). Nad vabastasid NSV Liidu hitlerlastest selleks, et Stalin saaks lahedamalt mõrvata ja Gulagis määndada vabastajate isasid ja emasid veel kaheksa aastat pärast sõja lõppu. Ja ka nad ise, nagu Juri Bondarevi või Juri Piljari raamatute kangelased, nagu kahurväelane Aleksandr Solzhenitsõn või poliittöötaja Lev Kopelev, läksid üsnagi tihti sirges rivis sellessesamasse Gulagi. Kui palju mädanes seal rindemehi!

Vaesed poisid, kes on maetud Eestis, Lätis, Leedus, Moldovas, Ukrainas, Poolas, Tshehhis ja Ungaris, polnud muidugi milleski süüdi, andes oma elu teadmata mille eest. Nende Kodumaa ei saanud selle eest midagi, kuid riigid, kus nad hukkusid, lammutavad täna nende mälestusmärke.

Kuid ka eestlased pole milleski süüdi. Samuti kui leedukad, poolakad ja kõik ülejäänud. Vabastades NSV Liitu, okupeerisid sõdur-vabastajad kõike, mida Stalin neil käskis okupeerida. Euroopat kui saaki, mis kuulub paljaksröövimisele, jagati Jaltas. Ida-Euroopa, sealhulgas ka Baltikum, jäi Stalinile. Seadke end nüüd eestlaste olukorda. Esialgu, 1940. aastal, aeti neile eimillegi pärast peale Nõukogude tankid. Peaaegu kogu Eesti eliit sõidutati loomavagunites itta. Seejärel tulid hitlerlased ja organiseerisid koonduslaagrid. 1945 tulid jälle nõukogud, jälle küüditamine, jälle mahalaskmised. Kord NKVD, kord gestaapo. Samades ruumides. Pole näha põhjust mälestussambaid püstitada.

Kuid Poolas – kas jätta alles nende ausambad, kes lasid maha Poola ohvitsere Katõnis? Ausammas Sõdur-Hukkajale? Ehk püstitame kusagile veel mälestussamba vangilaagrivalvuritele? Koos vahikoeraga? Kuid Ungaris ja Tshehhis valitseb pärast 1956. ja 1968. aastat meie tankide suhtes allergiline reaktsioon. Seega ka need T-34 tankid võetakse maha, ja õigesti tehakse. Kui kaua tuleb neil, eurooplastel, elada võõraste kuritegude ja eksiarvamuste tuhaasemel?

Isand Pushkov otsustas "Postskriptumi" telesaates eestlasi torkida, et nood ootasid fashiste ja tegid nendega koostööd. See mõistagi pole hea. Kuid kas meie ei sõlminud Molotovi-Ribbentropi pakti, kas ei jaganud Hitleriga Euroopat, kas ei varustanud teda teravilja ja terasega, kas me ei andnud gestaapole välja saksa kommuniste ja juute? Võiksime parem oma suu lukkus hoida. Meie aga sõdime mälestussammastega. Sõdime enda ja võõra meelemõistusetuse pärast.

Fashism on absoluutne kurjus. Ma ei paneks endale eales selga hitlerlikku mundrit. Kuid stalinism pole sugugi väiksem kurjus (samuti ka leninism ja „brezhnevism" ja „hrushtshovism"). Ja minu jaoks on Nõukogude munder samaväärne hitlerlikuga. Ja mitte ainult minu jaoks. Eesti ei taha näha seda mundrit oma pealinna keskmes.

Lahkudes oma kolooniatest, võtke kaasa ka oma mälestussambad. Näe, Samaara kuberner Titov on nõus neid enda juurde sisse kirjutama. Meil pole kaotada midagi, kogu meie maa on üks pidalitõbila. Vasakul mausoleum, paremal – punatähed, seljataga – Lenini prospekt, ees – Oktoobri väljak. Ja Putin naeratab kõigilt kabinetiseintelt. Sõdur-Ennistaja. Minevikku tagasipöördumise soosija. On ajend mälestussammast püstitada.

/Internetileheküljelt Grani.ru 26 04.2007/
Vene keelest tõlkinud Ralf R. Parve





Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)