Dr JAAK UIBU jätkab rahvastikukriisi teemal

Nii küsib meditsiinidoktor Jaak Uibu oma ettekandes „Eesti Vabariigi põhiseadus ja rahvastikukriis", mille ta pidas enne valimisi Tallinna kodurahufoorumil.

Ta räägib põhjalikult lahti selle, kuidas tema, nii iseseisvalt kui ka Toompea Haridusseminari esindajana, püüab mõjutada Eesti riigi põhiseaduslike institutsioonide (president, Riigikogu, valitsus, õiguskantsler), aga ka teadusasutuste ja meedia arusaamist sellest, et meie riik seisab ülimalt tõsise depopulatsiooni-probleemi ees. Juba palju aastaid nõuab dr Uibu neilt institutsioonidelt lahendusi, pakkudes neile ka oma uurimistulemusi ning abi.

Samuti on dr Uibu silmatorkavalt palju võtnud sõna ajakirjanduses ja teadusväljaannetes ning esinenud erinevatel foorumitel, püüdes lüüa häirekella Eestit vallutanud enneolematu rahvastikukriisi kuuldavaks-nähtavaks tegemisel. Peale teatavaksvõtu ei ole ta paraku rohkem toetust saanud.

Loe dr. med. Jaak Uibu ettekannet 6. novembri Kesknädala kodulehel http://www.keskndal.ee/!

Eesti Vabariigi põhiseadus ja rahvastikukriis

Meditsiinidoktor JAAK UIBU ettekanne Tallinna Kodurahufoorumil 4. oktoobril 2013 Eesti Rahvusraamatukogus

Alustuseks teema eellugu.

1997. aastal koostasin teatmeteose „Eesti rahvastiku tervis XXI sajandi künnisel". Teatmiku ilmumise järgselt kutsuti mind rahvastikuministri nõunikuks. Ministri büroos koostati valitsusettekannet „Eesti demograafilist situatsiooni ja arengut käsitlevad seisukohad". Selleks ajaks oli sündimus võrreldes 1980-ndate lõpuga vähenenud ümmarguselt poole võrra ja seepärast me kirjutasime valitsusettekandesse: „Eesti Teadus- ja Arendusnõukogul (TAN) läbi vaadata ja määratleda teadusprioriteedid, lähtudes demograafilisest kriisist."

Muidugi, TAN valitsusettekandesse kirjutatut ei arvestanud ei siis ega hiljem, aga minu andmeil oli see esimest korda, kus valitsusdokumendis selgesõnaliselt konstateeriti demograafilise kriisi olemasolu Eestis.

Rahvastikukriisi

esiletoomise taga (nagu ka enamiku siin ettekandes toodud seisukohtade taga) peegeldub Toompea Haridusseminari tegevus. Rahvastikuprobleemid on seisnud meie töös alati tähtsal kohal. Haridusseminari liikmetel ei ole isiklikke ambitsioone, vaid arengueeldusi ja arengutõkkeid selgitades tegutseme avalikes huvides, avalikult ja ilma mingi rahalise hüvituseta.

Oma töös oleme rakendanud sokraatilist meetodit - küsimuste esitamist ametnikele ja ametkondadele nende vastutusalas. Nagu terminist on tunda, pärineb meetod Sokrateselt. Minu ettekande seisukohtade kujundamisel oleme tuginenud eeskätt Põhiseaduse Assamblee stenogrammidele, põhiseaduse kommenteeritud väljaannetele ja Eesti Vabariigi põhiseaduse ekspertiisikomisjoni lõpparuandele (1998).

Nii pikalt siis taustast. Aga läheme nüüd teema käsitlusele - põhiseadusest ja rahvastikukriisist.

Kui Mart Laar taas peaministriks

saades oli rahvastikupoliitika kavandamise valitsuse tööplaanist välja heitnud, hakkasin 2000. a abi otsima põhiseaduse preambulast, mis teatavasti sätestab: „... eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade ..." [I.]

Pöördusin üheaegselt justiitsministri ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonna dekaani poole küsimusega: kas Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulas määratletud omariikluse ülesanne "... eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade..." kohustab valitsusasutusi eo ipso välja töötama või hankima hinnanguid depopulatsioonist põhimõiste rahvatervis raames ja rakendama neid oma tegevuses? Kui ei, siis millise seadusandliku aktiga põhiseaduse ja põhimääruste vahelises ruumis seda kohustust kehtestada? Või tuleks täiendada põhimäärusi?

Justiitsministeeriumi vastuskirjas viidati rahvatervise seadusele ja tehti seda vaimus, et kõik, mis sätestatud selles seaduses, on hästi tehtud ja küllaldane

Tartu Ülikooli õigusteaduskonnalt tulnud jurist Meris Sillaotsa koostatud vastus on preambula õigusjõu suhtes ettevaatlik. Ühelt poolt tuleb Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulas sisalduvasse suhtuda täie tõsiduse ja vastutustundega, ja teiselt poolt, põhiseaduse preambula ei anna täpseid ettekirjutusi nende abinõude kohta ... „Teie mure vääriks võib-olla edastamist Riigikogu mõnele liikmele." Ise ta seda õigusteaduskonna autoriteedis ei teinud ja saatis palli tagasi.

Nii ma siis veendusin, et argumendiga kümnetest tuhandetest sündimata lastest valitsusasutusi ja valitsust motiveerida tulemuslikule rahvastikupoliitikale ei saa.

Möödus kümme aastat.

Valitsus ja Riigikogu kehtestasid 1. jaanuarist 2004 paljuräägitud vanemahüvitise. Kas sellest kui üksikmeetmest on abi olnud? Kui võtta 2002. a ja 2003. a sündimus 13 tuhat last platooks ja eeldada kõigi muude tegurite puudumist sündimuskäitumisele, siis lisades aastatest 2004-2012 laste arvu, kes sellest platoost ülespoole jäävad, saame üheksa aasta kohta ümmarguselt 18 tuhat lisasündi. See kõneleb vanemahüvitise kasuks. Siiski pole see piisav positiivse iibe saavutamiseks (vaid ühel aastal oli iive 35 sünniga plussis), rääkimata sündimusest Nõukogude võimu lõpuaastail, mis ületas 20 000 sündi aastas.

Ene-Margit Tiit arvas

aasta tagasi Postimehes, et praeguseks pole vanemahüvitise toime mitte just kadunud, küll aga nõrgenenud, tarvis oleks uusi meetmeid. Eeskätt just need meetmed, mis näitavad, et riik aitab, näiteks lastehoiu korraldamine, koolitoit, kooliskäimise võimalused ja kõik muud teenused, mis lastega seotud. Nende osatähtsus on väga suur. Mis täpselt aitaks, pole välja mõeldud. Oluline on sõnum, et riik hoolib lastest (tsitaadi lõpp).

Just seda me 15 aasta eest taotlesime, kui rahvastikupoliitikat kavandama hakkasime. Just nimelt rahvastikupoliitikat on Toompea Haridusseminar taotlenud, mitte üksikmeetmeid.

President Ilves ütles

oma intervjuus 2012. aasta lõpus sõnaselgelt, et aastakümnete pärast tekkivate demograafiliste probleemidega tuleks tegelda juba täna, kuid poliitikutel ei tundu olevat valmisolekut tegelda kauge tulevikuga. Kahtlemata on presidendil selles osas õigus, et poliitikud ei taha demograafiliste probleemidega tegelda, aga ta eksitab inimesi selles mõttes, et juba ammu eksisteerivad probleemid projekteerib ta kaugesse tulevikku. Kui inimkaotused leidsid aset alates 1990-ndate algusest, ei olnud rahvastikupoliitika sõnastamisest ja vastumeetmete otsimisest veel juttugi.

Siinkohal üks huvitav fakt. Riigi Teataja avaldas 6. juulil 1992 Eesti Vabariigi põhiseaduse teksti. Samasse väljaandesse on sattunud ka Tiit Vähi üleminekuvalitsuse otsus kolmekümne ühe nõukogudeaegse valitsuskorralduse kehtetuks tunnistamise kohta. Iseenesest täiesti loomulik otsus, ainult et need kustutatavad otsused puudutasid peaaegu kõik peretoetusi ja soodustusi. Need annulleeriti kõik halastamatult. Me ei tea, kas midagi toetustest ka järele jäi.

Möödunud aasta

21. oktoobril tähistati pidulikult 20 aasta täitumist Mart Laari esimese valitsuse ametisseastumisest. [II.] Sel puhul saatsin ajalehele Postimees artikli „Veretu laulva revolutsiooni järgsed inimkaotused Mart Laari esimese valitsuse ajal". Minu esialgsete arvutuste kohaselt inimkaotused aastail 1993-1994 oleksid ümmarguselt 19100 inimest. See oli kiretu konstateering demograafilise kriisi algusajast ja šokiteraapia toimest rahvastikule. Kui Mart Laar sai 1999. a taas peaministriks, siis oli tema esimesi samme, nagu juba mainisin, kavandatud rahvastikupoliitika tühistamine valitsuse tööplaanis.

Võib arvata, et selle taga oli tolleaegne rahvastikuminister Katrin Saks. Kahe ja poole aasta järgse „pingelise" töö järel valmis sel ministril „Laste- ja perepoliitika kontseptsiooni" kolmeleheküljeline toorik, mille ta pärandas lõpetamiseks Eldar Efendijevile.

2013. a maikuul

avaldati New York Times'is USA teadlaste Stuckleri ja Basu uurimuse tulemused. Nad avastasid, et kasinus (s.o sotsiaal- ja tervishoiukulutuste ulatuslik, viivitamatu ja valimatu kärpimine) ei ole mitte ainult ennastkahjustav, vaid surmav. Uurimuses kasutasid nad ka Eesti andmeid. Sellised riigid nagu Valgevene, Sloveenia ja Poola võtsid omaks meist teistsuguse, järkjärgulise lähenemise, mida soovitasid majandusteadlased Stiglitz ja Gorbatšov. Stuckleri ja Basu sõnul erastasid need riigid riiklikult kontrollitud majanduse etapiviisiliselt, ja tervisealased tulemused olid palju paremad kui nendes riikides, mis valisid massilise erastamise ja inimeste töötuks jäämise, mis põhjustasid ränki majanduslikke ja sotsiaalseid segadusi.

Sellesuvine Vikerkaar

toob ära Erik Reinerti artikli „Euroopa Liidu perifeeria primitiveerumine. Tähtsate teadmiste kaotsiminek". Seal ta ütleb, et šokiteraapia on viinud deindustrialiseerumiseni ja viimaks ka depopulatsioonini. Igatahes minu artikkel inimkaotustest 1990-ndatel ja konflikt Postimehega leidis aset pool aastat enne nimetatud artiklite publitseerimist. Paistab, et minu artiklis esitatud seisukohad olid avaldamiseks liialt harjumatud. See aga tõstatas probleemi ajakirjandusvabadusest.

Saime keeldumisest innustust ja [III.] pöördusime õiguskantsleri poole. Palusime tema seisukohta: kas Postimehe toimetuse tegevus avaldamisest keeldumisel ja artiklis sisalduva info blokeerimisel vastab EV põhiseaduse sätetele ja vaimule (termini valikul tuginesin Riigikohtu esimehe sõnapruugile).

Meile vastati, et selles pöördumises „ei nähtu asjaolusid, mida õiguskantsler saaks vastavalt oma pädevusele lahendada, ja õiguskantsler ei alusta pöördumise alusel menetlust". See vastus annab mõista, et rahvastikukriisist ülesaamine kui põhiseadusest tulenev riigi kohustus ei ole õiguskantsleri asi.

Võidakse väita

ja küllap seda paljud teevadki: miks nii palju laineid ja vahtu üles lüüa ühe avaldamata artikli pärast?! Aga põhiseaduse kommenteeritud väljaanne kinnitab, et ajakirjandusel lasub kohustus edasi anda teavet ja mõtteid. Aga kas pole just niisugune üleolev suhtumine rahvastikuprobleemidesse paljude haridus- ja võimuinstitutsioonide poolt aidanud kaasa sellele, et rahvuskeha jookseb verest tühjaks. Olemasolevad teadusuuringud ei toeta rahvastikupoliitikat, otsitakse abi vaid üksikmeetmetest, terviklik rahvastikupoliitika puudub. Pole üllatav, et just põhiseadusliku jõuga õiguskantslerilt oodatakse kaastunnet rahva haavade suhtes.

Seejärel [IV.] pöördusime Põhiseadusliku Assamblee liikmete poole kahe küsimusega - nemad ju põhiseaduse koostasid ja nemad peaksid küll teadma. Esimene küsimus oli sama, mis õiguskantslerile: kas Postimehe toimetuse tegevus vastab EV põhiseaduse sätetele ja vaimule?

Teine küsimus: kas põhiseaduses on midagi olulist puudu või õiguskantsleril näib puuduvat piisav tahe ja oskus rakendada põhiseadust rahvuse säilimise nimel?

Põhiseaduse Assamblee kaheksast vastanud liikmest arvasid kuus, et Postimehe tegevus vastab, ja kaks arvasid, et ei vasta põhiseaduse sätetele ja vaimule. Üks vastas, et põhiseaduses pole midagi puudu, ja teine leidis, et rahvaalgatus on põhiseaduses täiesti puudu. Pooled leidsid, et õiguskantsleril pole õigust sekkuda eraõigusliku ajalehe tegevusse. Juhiti tähelepanu, et preambulast otsitakse enamat, kui sinna on kirja pandud.

Kevadel 2013

teatas Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Margus Tsahkna, et kogu seadusandlus tuleks demograafia seisukohast üle vaadata. Igati õigustatud ja hea mõte. Siis me veel ei teadnud, et Tsahkna väljaöeldud sõnu isegi tõsiselt ei võta ja see on ainult rahva rahustamiseks. Haarasime Tsahkna ettepanekust kinni. [V.] Riigikogu komisjonidelt ja fraktsioonidelt küsisime toetust õiguskantsleri ettekandele Riigikogule teemal „Demograafiline kriis Eestis kui väljakutse seadusandlusele ja rahvastikupoliitikale".

Mis seepeale Riigikogust vastati? Põhiseaduskomisjoni esimees kirjutas, et Riigikogu ei teosta õiguskantsleri tegevuse üle järelevalvet ega saa ka õiguskantslerile öelda, millele ta oma ettekannetes Riigikogule peaks keskenduma. Sotsiaalkomisjonilt saabus vastus, mille järgi õiguskantsler analüüsib seaduste muutmise, uute seaduste vastuvõtmise ja riigiasutuste töö kohta talle tehtud ettepanekuid ning esitab vajaduse korral Riigikogule ettekande. Kultuurikomisjonis arvati, et tegemist on väga olulise teemaga, mistõttu ei saa nõustuda sellega, et mitte ükski riigi institutsioon, sh õiguskantsler selle vastu huvi ei tunne. Tegemist on mitmetahulise küsimusega, millega tegelevad erinevatel tasemetel erinevates valdkondades ja vormides erinevad institutsioonid ja ametiasutused. Siiski, õiguskantslerilt kõnesolnud ettekande taotlemiseks me toetust ei saanud.

Seisime taas lõhkise küna ees.

Otsustasime kokku kutsuda Riigikogu ja Toompea Haridusseminari koosoleku konverentsikeskuses, et ühises arutelus koos Riigikogu asjakohaste komisjonide esimeestega selgust saada põhiseaduse õigusjõus rahvastikukriisist üle saamisel. Kutsed saadeti põhiseaduskomisjoni esimehele Rait Marustele, sotsiaalkomisjoni esimehele Margus Tsahknale ja kultuurikomisjoni esimehele Urmas Klaasile. Margus Tsahkna oli just kuu-kaks tagasi kirjutanud Postimehes, et Eesti riik põeb surmatõbe.

Õnnetuseks olid nad kõik istungitevabal hommikul korraga hõivatud ja nähtavasti kõik teised komisjoniliikmed ka. Õnneks praegusi ja endisi Riigikogu liikmeid oli kohal kokku seitse, ja seminar läks täie ette. Selle tulemusena valmis seitsmeleheküljeline dokument „Eesti Vabariigi põhiseaduse mõte ja sätted ning süvenev rahvastikukriis", milles oli viis küsimust, mis kuulusid Riigikogu kompetentsi, ja seitse ettepanekut Riigikogule.

Käesolevas ettekandes piirdume vaid teemakohaste küsimustega Riigikogule ilma kommentaare lisamata:

Vajame Riigikogu seisukohta rahvastikukriisi kohta Eestis.

Kas rahvastikuprotsessid on juhitavad?  

Kas rahvastikukriisi leevendamise üldise korralduse kavandamine on eeskätt Riigikogu ülesanne?

Kas põhiseadus on ülimuslik eraõigusliku meedia regulatsioonide suhtes või mitte?  

Kas Riigikogu toetab õiguskantslerilt ettekande taotlust teemal „Demograafiline kriis Eestis kui väljakutse seadusandlusele ja rahvastikupoliitikale"?

Esitame ka mõningaid ettepanekuid artiklist, mis on seadusandja pädevuses:

Riigikogu rahvastikukomisjoni moodustamine.

Rahvastikuseminari käivitamine Riigikogu liikmetele ja nõunikele.

Rahvastikuministri portfelli taastamine.

Olulise tähtsusega riiklike küsimuste aruteludele sätestada teaduslikul alusel ettevalmistus ja otsustamiskohustus.

Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadust täiendada sättega sisulise vastamise kohustusest.

Koosolekujärgselt saadeti ettekande tekst läbivaatamiseks Toompea Haridusseminari kõikidele liikmetele ja kirjavahetajaliikmetele, Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale, Eesti Klubile, Eesti Rooma Klubile jt. Ettekanne avaldati meedias (Estonian World Review, Võrumaa Teataja, Kesknädal, Eesti Iseseisvuspartei netiportaal, Ühenduse Forselius netiportaal, YouTube, Haridusfoorum jt.).

Laekunud hinnangute ja seisukohtade toel koostasime ja edastasime [VI.] Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimehele ja komisjoni liikmetele avaliku märgukirja. Selles palusime meie poolt tõstatatud põhiseaduse ja rahvastikukriisi vastastikuse mõju temaatika võtta töösse Riigikogu põhiseaduskomisjonis. Oleme oma seminaris vastava temaatika esialgselt läbi töötanud, kuid arusaadavalt on põhiseadusega määratud riigi põhieesmärgi ja põhiülesande täitmise järelevalve kohustus Riigikogul (Eesti Vabariigi põhiseaduse ekspertiisikomisjoni lõpparuanne, 1998), ilmselt eeskätt selle spetsialiseeritud komisjonil - põhiseaduskomisjonil.

Avalikus märgukirjas

märkisime, et [VII.] teabenõuded presidendile, Riigikohtule ja õiguskantslerile ei suutnud tuvastada põhiseaduslikkuse järelevalve süsteemset ega terviklikku rakendamist riigi põhiülesande - rahvuse säilimise - täitmise üle. Põhiseaduslikkuse järelevalve keskendub eeskätt õigusaktide analüüsile, mis ilmselt pole piisav. Kui kahekümne aastaga on Eesti kaotanud kuuendiku oma rahvastikust ja täna soovib kolmandik Eestist lahkuda ja kui see ei ole rahvastikukriis, siis kui suur peab olema rahvastikukadu rahvastikukriisi tuvastamiseks ja tõhusate vastumeetmete rakendamiseks!? Siin kumab vastu seadusandlik tegematajätmine.

Olgu mainitud, et Riigikohus oma vastustes Euroopa Konstitutsioonikohtu küsimustikule määratles seadusandlikku tegematajätmist kui olukorda, kus seaduses ei leidu reeglit seesuguse situatsiooni lahendamiseks, mille õiguslik reguleerimine on põhiseaduslikult nõutav. Ja rahvuse säilimine seda on!

Kuu aja pärast

saabus meie avalikule märgukirjale, mida koos lisadega oli kümme lehekülge, mõnerealine vastuskiri:

„Vastuseks Teie pöördumisele märgin, et rahvastikuprobleem on kompleksne ja mitmekülgne teema, millest ainult mõni osa on otseselt põhiseaduskomisjoni valdkond. Teiseks peame endale aru andma, et seadusandlike (konstitutsiooniliste) meetmete osa demograafiliste protsesside mõjustamiseks on piiratud. Ilmselt teate ka seda, et Riigikogu on korduvalt arutanud erinevatel tasemetel rahvastikuprobleeme ning teeb seda ka edaspidi."

Niisiis meie ettepanek võtta põhiseaduse ja rahvastikukriisi vastastikune mõju töösse Riigikogu põhiseaduskomisjonis lükati tagasi, me ei saanud vastust ühelegi küsimusele ega ühelegi ettepanekule.

Tähele panemata jäeti meie märkus selle kohta, et kui küsimused on väljaspool põhiseaduskomisjoni vastutusala, siis tuleks tegutseda oma pädevuse ning ametivandega võetud vastutuse piires nende adressaatide/partnerite leidmisel.

Niisiis avalik pöördumine Riigikogu põhiseaduskomisjoni poole lõppes järjekordse fiaskoga.

Mida võib selle pika kirjavahetuse põhjal järeldada?

Kahjuks seda, et põhiseaduse preambula kõlbab küll peokõnedeks, aga igapäevase tegevusjuhendina tal jõudu ei ole. Rahvastikukriisist üle saamiseks vajaliku seadusloome puudumine on seadusandlik tegematajätmine Riigikogu poolt. Ühtlasi veendusime, et Riigikogu liikmete ametivandega võetud ustavus Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale ei kohusta neid rahvastikukriisi tunnustama ja sellest väljapääsu otsima. Olulise tähtsusega riiklike küsimuste arutelud selles valdkonnas on jäänud jututoaks.

Kui president, Riigikogu, õiguskantsler, Riigikohus ja paljud madalamad ametid on läbi proovitud, jääb veel üks institutsioon - Eesti Akadeemiline Õigusteaduse Selts, mis asub Tartus ja mille esimees on professor Jaan Sootak. [VIII.] Pöördusime kevadel ka nende poole. Meile vastati, et selleks aastaks on plaanid tehtud. Võib-olla järgmisel aastal võetakse meie pöördumine ette.

Jaga |