Eesti riik odavas väljamüügis

Kiidusõnad Kesknädalale! Tänu ka K. Saarele, ühe mööndusega: põhitõde jäi ju välja ütlemata. Algul tahtsin tema arvamusele „Iseolemise meeletu vaev" kahe käega alla kirjutada, iseäranis pealkirja ja probleemipüstituse pärast. On's Eesti-sugusel väikeriigil lootust iseseisvusele ja millises vormis? Siis aga võtsin ühe allakirjutava käe egoistlikult tagasi -- polnud (ja pole) ju kõigi Eesti inimeste vaev ühesugune: kellele kartulikoored ja töötus, kellele nüüdseks jäme torso, lõualott ja pitsball Vabariigi auks.

Pärastpoole võtsin teisegi käe tagasi, sest kirjatükk muutus kobavaks ja vasturääkivaks, lõpp oli aga, vist küll IRL-ikust vaatenurgast johtuvalt, lausa hämamine. Sellised „pärlid" nagu vaesus on statistiline, rikkus aga substantiivne; rahvas on nii rikas, kuipalju on riigis rikkaid; oleme olnud edukad, sest meie rikaste TOP-500 lõpeb 60 miljoni krooni juures; praegune Eesti on elukvaliteedilt euroopalik ja palju parem kui oskasime 20 aasta eest tahta; oleks kahju, kui kaotaksime oma „koosmeele" (see ju ammu kadunud!) jne on tavaline isamaalik lapsikus.

Näib, et K. Saare peaeesmärk on suruda Eesti neoliberalistlikku reaalpoliitikat ja selle praegust tulemit IME kontseptsiooni raamesse. Mis aga kuidagi ei õnnestu. Kui IME nägi  ette, et majanduse strateegilised võtmevaldkonnad (energeetika, transport, side, finantssektor) jääksid riigile, siis meil on riik neist mitmetest loobunud ja see tendents jätkub. Disproportsioon on IME-l ja neoliberalismil ka halduskorralduses.

Kui rahvas on tahtnud oma riiki, siis mida on Laar, Kallas, Ansip tegelikult tahtnud?

IME-st eemaldudes on sülitatud vanasse kaevu

Taevased väed, tahtes panna Eesti rahvast proovile, saatsid talle - nagu ikka, hea eesmärgi nimel -- Laari & Co.

Eesmärgiks on saanud ISEOLEMISE KAOTAMINE. Mis majandusliberalism see on, kus pidevalt eiratakse väärtusseadust ja turumajanduse põhitõdesid, kus represseeritakse omamaist tootjat ja tarbijat, kus protektsionism on suunatud välistootjale, kus eksport-import on teadlikult väärastatud? Meil on majanduspoliitikaks kodumaise tootja hävitamine ja välismaise tootja (kaubatarnija) sissemeelitamine. Kodumaise ettevõtluse ongi neoliberalism suutnud küll suuresti elimineerida, aga välismaist pole piisavalt.

K. Saarel jt pole tõsi, et meil polnud arenguks piisavalt vahendeid. Oli küll, kuid kõik kingiti ära, varastati, kisti laiali. Neoliberalistid kiristavad senini hambaid, et kinkimata jäid Eesti Energia ja Tallinna sadam (küllap see viga „parandatakse" lähitulevikus!).

Loovutati või anti ajahamba pureda riiklik suurettevõtlus, Maapank lasti põhja ja kaotati riiklik finantssektor. Ikka ühe eesmärgi nimel - riiklikku majandussektorit pole vaja. Mõelge, mida tähendas „tõde", et „riik on halb peremees"!

Väikeettevõtja, kui ta oli juhtumisi nii tööandja kui ka töövõtja, sai kaela 60-protsendise maksukoormise, üha uusi euronõudeid, lõpuks veel Nestori pensioniseaduse (tee 3 aastat tööd, saad ühe aasta pensionistaaži!). Nõnda on nüüdseks ka FIE-d hääbumas.

K. Saar väidab, et madalad ettevõtlusmaksud soosivat välisinvesteeringuid ja eksporti. Kui valitsus ei taga stabiilset majanduskliimat ja tõhusat järelvalvet, siis juhtub, et Eestisse tulevad seiklejad, kes kasutavad ära meie odava tööjõu, aga saadud kasumi viivad välja, ent uuest tehnoloogiast ja kõrgemast töökultuurist pole juttugi. Nagu see juba juhtus Pärnu linakombinaadis ja Kreenholmis.

HANS PALKMAN, Pärnumaa

 [illustratsioon]  LINAÕIED: Linakasvatus oli kunagi Eestis jõukuse allikas.

Jaga |