Mida teha, kui riigipirukas hakkab kahanema

KESKNÄDAL,      21. november 2001


Targad poliitikud soovitaksid kindlasti kuulda võtta opositsiooni häält ja juhiksid võimumeeste ja -naiste tähelepanu rahva arvamusele: kui aga viimaseid töllakaiks peetakse, tuleks vast kokku segada uus riigipirukataigen.
Eelkõige oleks tarvis juuretist. Aga isegi seda ei näi enam jaguvat. Tundub, nagu oleks reaalsusel kriips peal, eriti veel siis, kui realistid olla ei soovitagi. No mine või mõne selgeltnägija või nõiamoori juurde – aga jälle ei saa... Inimestega ju kontakt kadunud. Osa valdu ja külasid kokku liidetud. Koolid, kus ikka maa soola leidunud, kah teispool teisi viidud. No justkui okupatsiooniaegne gigantomaania! Mõni riigimees peab jälle rahvaga nõu pidamist koguni enesealanduseks, arvates, et ükski mees pole kuulus omal maal. Taara, avita!
Kas siis seepärast poetaksegi välismaalaste ees? Kas siis ei jäägi muud üle, kui ka Toompea loss neile parseldada? Ma ei tea, ehk Brüsselile see meeldiks, aga mis saab oma riigist, pühast Eestimaast?...
Oh sa helde aeg! Minul tuli nüüd üks muinasjutt meelde. No teate küll, kui eit ja taat ükskord naeri kasvatasid, aga jõudu nappis, et teda maa seest välja tirida... Siis kutsuti ju abi! Kui mäletate, kujunes seal otsustavaks väikese hiire jõud. Seega, probleem lahendati ühiselt. No öelge, miks peavad opositsioo-nisaadikud haigutama? Aga seepärast, et sageli ei lubata neil piiksugi teha, eelnõude läbiminekust rääkimata.
KUS HÄDA KÕIGE SUUREM, SEAL ABI KÕIGE LÄHEM!
TEEME ÄRA!
KASVATAME UUE EESTI PIRUKA, IKKA NIISUGUSE; KUST RAHVALE KAH JAGUB!
PS. Jaerupressi andmeil kerkib opositsioonil uus riigipiruka taigen juba jõudsa mühinaga, olla isegi all-linnas kuuldud!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)