Kuidas peatada väljasuremist?

Tehke sugu ja teid saagu palju (1. Ms: 1, 28).

Soo jätkamine peab olema isikliku elu säilitamisest olulisem. See on bioloogiline ja sotsiaalne, vähem mõistusega kontrollitav protsess. Loomeliitude pleenumil 1988. aasta aprillis nõudis Lennart Meri rahvuse säilitamiseks riigilt igale lapsele tehtavate kulude katmist. Eesti parempoolsed valikud on tekitanud veerandmiljonilise demograafilise augu -- on aeg lõpetada rahva väljasuremine.

Kas eesti rahvas jääb püsima?

Praegu sünnib meil ühe naise kohta 1,7 last rahvastiku taastootmiseks vaja mineva 2,2 asemel. Kaheksa aasta pärast langeb sünnitajate ja sündide arv kaks korda. Reformierakondliku vanemahüvitise nimigi juba ütleb, et see pole mõeldud lastele. Varsti taibatakse, et tegemist on lõksuga - lapse üleskasvatamiseks kulub, kui vanas vääringus rehkendada, miljon krooni. Praegu vireleb üle 40 000 lapse vaesuses ja isegi nälguses; see jätab jälje kogu eluks.

Meie niigi vähestest noortest on ligi 40% tööturul liigsed. Eesti tööviljakus on vaid pool Euroopa Liidu omast. See iseloomustab hukatuslikku liberaalset poliitikat tervikuna. Marju Lauristin (SDE) rõhutab alushariduse tähtsust, kuigi inimese elus on määrava tähtsusega kolm esimest eluaastat; mis siis jääb tegemata, pole hiljem enam korvatav. Keskerakond (KE) kehtestaks selleks perioodiks lastehooldustasu.

Last kujundab ühiskond; kodu ja kooli vastandamine on demagoogia reaalsuse varjamiseks. Näiteks Ameerikas on igas peres lisaks piiblitele keskmiselt üks püss. Eesti laste tühine (5%?) huvi religiooniõpetuse vastu näitab ligimesearmastuse ja pühadusetunde kui kõrgemate väärtuste puudumist. Vaesuses kasvades ei saagi neid tekkida. Meie rahakeskses ühiskonnas oskavad lasteaialapsedki oma kaaslasi paika panna nende vanemate rikkuse järgi. Väärtused on objektiivsed.

Kui KE annaks kutse- ja keskkoolis kõigile tasuta lõuna, mille eest riik maksaks ühe euro, siis Ene Ergma (IRL) piirduks paremate õppeprogrammidega. Kuhu on jäänud IRL-i lubadus anda igale lapsele 1000 krooni kuus? Seda (60-eurolist lastetoetust) pooldab nüüd SDE ja Urve Palo, kes rahastaks seda automaksust (EE 8.01.2011). Euroopas on automaks tavaline. Mart Laari reformidega samal ajal langes sündivus 1,3 lapseni naise kohta ja tänavad hakkasid täituma luksusautodega. Ilmselt edevusest ostis rahandusminister Jürgen Ligi (RE) endale masu ajal miljonikroonise neljarattalise sõbra.

Inimesele on omane soov teise eest hoolitseda ja tunda vajadust inimliku läheduse järele. Hoolitsema on hakatud rohkem loomade eest, kelle puhul vastutus on väiksem.

Senisele väljasuremispoliitikale suudavad alternatiivi pakkuda rohelised, sotsid ja Keskerakond. See oleks elu võit surma üle. Sõnades peab rahva säilimist esmatähtsaks 54% valijatest.

Kas kuuluda Itta või Läände?

Kellel on, sellele antakse, ja kellel ei ole,

sellelt võetakse ära, mis tal on (Lk: 19, 26)

Euroopa aluste alus on solidaarsus ehk sotsialism, ja seda eeskätt sotsiaalvaldkonnas. Ida on muutunud individualistlikuks ja seal ei maksa inimene midagi.

Solidaarsust näitab maksusüsteem. Eestis erineb see põhimõtteliselt Lääne-Euroopa ja Ameerika omast. Tulumaksumäär on võrdsustumas Venemaaga ja sotsiaalkulud on EL-i keskmisest kaks korda väiksemad - vastavalt 13% ja 26% SKT-st. Meditsiinikulude poolest oleme Euroopa viimased (5% SKT-st). Sel aastal tekib miljardikroonine puudujääk, mida sotsiaalminister Hanno Pevkur (RE) suudab täita üksnes siledate sõnadega.

Postimehe arvamusliider Andres Arrak tõestas kord, et inimestele lihtsalt meeldib haige olla. Riik püüdiski haiguslehtedelt kokku hoida, mis loogiliselt viis nende kasvuni: haigused levisid ja muutusid krooniliseks. Kuna Eesti patsient ei suuda arstiabi ja ravimite eest rohkem maksta (omaosalus on seitse korda kõrgem kui Euroopas keskmiselt!), hakkab reformierakondlik tulevik tunduma passiivse surmaminekuna. Nii on see Venemaal, Kesk-Aasias ja mitmel pool Ida-Euroopas.

Eesti tervishoiusüsteem kukub kokku kümne aasta pärast. Meie suhtumist kaasinimesse iseloomustab psüühiliste erivajadustega patsientide ilmajätmine tasuta spetsiaalnarkoosist hambaravis. Ta peab kannatama talumatut hambavalu, millele järgneb juba lõualuupõletik ja mis võib päädida siseorganite haigestumisega. See on madalate maksude hind.

Realist Hardo Pajula peab pensioniprobleemi lahendamatuks, sest kuue aasta pärast jääb puudu juba 10 miljardit krooni, kui arvestada vanas vääringus. 15 aasta pärast tavainimene enam pensionist ära ei ela. Mis edasi saab, on Siim Kallase (RE) arvates kujuteldamatu. Selles võib RE peale kindel olla. Parempoolsed on ka kõige raskematel aegadel ikka leidnud võimalusi võtta neilt, kellel ei ole (käibemaksu, aktsiiside jne näol), et anda neile, kellel on (vanemahüvitisena, kehtestades sotsiaalmaksu lae jne).

Euroopale on iseloomulik rikaste ja vaeste võimu vaheldumine. Meie aga oleme ses mõttes lähemal Venemaale, Valgevenele ja Kesk-Aasiale, kus rahvas toetab mis tahes valitsust. Seal on nõrk ühiskond, inimesed on nagu liivaterad.

Eesti ja Ida põhiprobleem on selles, et rikkus ja vaesus on sünnipärased ega sõltu mitte niivõrd tööpanusest kuivõrd rahvuslikust, klassi- ja isegi kastikuuluvusest, kus üks elab teise arvel. Piltlikult öeldes: kui üks käib jala, siis teine sõidab autoga ja kolmas lendab lennukiga. Sellisel puhul, vastupidiselt Andres Arraku arvamusele, pole mõtet kellelgi eriti pingutada - töökoha määrab tutvus. 4. veebruari „Reporteritunnis" USA maksusüsteemi iseloomustades pani Arrak täiesti mööda: sealne maksuseadus pole tuhandeid lehekülgi pikk mitte astmelise maksusüsteemi tõttu, sellest räägib vaid tühine osa sellest keerukast seadusest. Need, kel on luksussõiduk, ei saa tavaliselt aru, miks makse üldse on vaja ja miks teed pole korras.

Uuringute järgi oleme väärtuste maailmas Euroopast ja eriti Põhjamaadest kõige kaugemal. Seal on peamine eneseteostus, meie individualistlikus ühiskonnas on peamised nn ellujäämisväärtused. Pole päris selge, kas oleme teiste suhtes lihtsalt ükskõiksed või tunneme tõsist rõõmu nende valust ja vaesusest. Euroopas peetakse iga inimest inimväärse elu vääriliseks juba ainult sellepärast, et ta on inimene.

Meil on võimalik valida ka õiglasem ühiskond.

Võim ja vaim

Igal ühiskonnal on oma tõerežiim, oma „üldine poliitika" tõe suhtes (M. Foucault).

Meil on muudetud ainuvalitsevaks ultraliberaalne utoopia ja mütoloogia, millest lähtudes valib meedia sobivaid fakte lõpmata keerulisest tegelikkusest. Reaalsele elule julgevad silma vaadata keskerakondlased, sotsid, rohelised ja ka rahvaliitlased. Nende omavaheline konkurents on alati taganud edu reformeritele, ühiskond on sellest kaotanud,  lõpuks kaotab enamik.

Taasiseseisvumise ajal kuulutati vana euroopalik vasakpoolsus vastuvõetamatuks ja ka keskteed ei sallitud. Samas anti roheline tee kõigile eluvõõrastele ja absurdsetele õpetustele, ning seda ainutõe-õpetuse foonil. Euroopas on lubatud eri vaated ja neid peetakse korraga õigeteks, sest üks täiendab teist. Tõe mõõdupuuks on see, mis reaalselt välja tuleb. Vanemad inimesed mäletavad Nikita Hruštšovi lubadust 20 aastaga USA-st majanduslikult ette minna ja kommunismis elama hakata. Neli aastat tagasi lubas RE meid 15 aastaga viia Euroopa viie rikkama riigi hulka. Olev Raju (KE) arvestuste järgi tähendaks see inimeste rikkuse iga-aastast kasvu 30% võrra.

Aga inimesed on paraku valmis uskuma kõike, sest side reaalsusega on lõhutud. Noortele on illusioon alati tõepärasem kui tegelikkus, millest tuleneb ka südametu parempoolsus. Meil „müüb" juba 20 aastat Ronald Reagani väide, et väiksemad maksud jätavad rohkem raha kätte. Absurdumi-skeem on järgmine: mida vähem me teenime, seda vähem me kulutame; mida vähem me kulutame, seda rikkamad me oleme; mida vähem teenime, seda rikkamad me oleme.

Reaalselt peab aga tulude ja kulude tasakaal olema optimaalne: pole mõtet inimest või hobust sööta nii vähe, et ta ära sureb. Ameerikas tõi reaganoomika üksikutele ülikasumeid, aga keskklassile allakäigu püsiva vaesuse ja töötuse taustal. Riigivõlg hüppas ühelt triljonilt dollarilt kolmele.

Eestis on võlgu inimesed ja ettevõtted. Praegune majanduskasv on tulenenud sotsialistliku Skandinaavia majandusedust. Oleme eurotsooni kõige vaesem riik hiiglasliku tööpuuduse ja koletusliku väljarändega. Odava töö aeg on ümber ja kallis kõrgtehnoloogiline tootmine vabal turul ei ole siia jõudnud. Majanduse altarile ohverdati ühiskond, sotsiaalsfäär ja lapsed.

Nagu ka Venemaal, Valgevenes, Lätis, Ungaris jm, tõstis Eestis  valitsuse süül ülisügavaks kujunenud kriis valitsuse populaarsust. Lääne-Euroopas ja Ameerikas käivad asjad vastupidi.

Kui varem rünnati president Arnold Rüütlit, siis nüüd rünnatakse  KE-d ja Edgar Savisaart, et mitte lasta inimestel märgata saabuvat katastroofi ja mitte võimaldada neil inimese moodi mõtlema hakata.

Omariikluse ehitamise algust pealt vaadanud mõttegigant, filosoof, kosmoloog ja ENE-le aluse panija Gustav Naan on ütelnud: „Esimene Eesti Wabariik püsis 20 aastat, näis, kui kaua teine kestab." Sellele küsimusele vastavad 6. märtsil kõik: nii need, kes lähevad valima, kui ka need, kes ei lähe. Ja see on kõige suurem valik meie elus. Et arst ei peaks ütlema  kohutavat sõna „Hilja!".

[esiletõste] Senisele väljasuremispoliitikale suudavad alternatiivi pakkuda rohelised, sotsid ja Keskerakond. See oleks elu võit surma üle.

KARL LUST

SDE

Jaga |