Aatelisus ja „aatelisus"

Kaasaja „tõde" Eesti Vabariigis on analoog möödanikust, millele ei tahaks mõeldagi. Ent kuivõrd alla 35-aastased suudavad seda mõista, analüüsida, võrrelda? Teisiti, kui meediapoolseks ajupesuks ei saa seda nimetada. Kui üle keskea jõudnud ja elu näinud inimene vähegi mõtleb, süüvib tegelikkusse ja julgeb mis tahes „torudest" välja lastud propatuleski kahelda, siis eurohulluses noored on otseselt manipuleeritavad. Paraku kõik eeltoodud halbused toimivad ja müstiline „poliitkorrektsus" on läbinähtav.

Kes määratleb nn euroväärtuste olemuse,

kes vastutab poliitikute kaksikmoraalsust levitavate „tõdede" eest, kes julgeks needuse alla seada topeltstandarditega manipuleerijad? Kes annab objektiivse hinnangu kõigele sellele ja millised kriteeriumid on aluseks nüüdseks küll juba sõnakõlksudeks kujunenud „Euroopa püsiväärtustele"?! Jaa, kirjandust selle üsnagi uduseks hämaks muutunud sõnapaari kohta on enam kui küllalt, kuid seda harrastavatel persoonidel on mõtteselgus otsakorral. Veelgi enam, hääbumas on veel harva ja ebalevalt kasutatav mõiste „maailmavaade".

Kas Urmas Reinsalu, E. N. Kross, Tarmo Kruusimäe jmt on valmis asuma stardipakkudele minemaks Ukraina vabadussõtta? Muidugi on see halenaljakas metafoor, ent võrreldav preestrite õpetussõnadega kogudustele sõnade ja tegude tagamaadest. Kas eelmainitud persoonide retooriline aatelises ei seisnegi muus, kui meedia toel tekitatud ülespaisutatud sarjamistes Edgar Savisaare aadressil?

Süljepritsimine ja näpuganäitamine

viitab sõimajate vaimupuudele, seda eeskätt oma nime avalikustamist pelgavatel Delfi „sõjameestel". Mida neil ikkagi karta on? Milline reaalne oht neid küll varitseks!?? Otse vastupidi - enda nime väljaütlemine näitaks nende sirgeselgset tõenägemust! Ju see nägemus on vildak! Kui nii, siis taolisest EV „kaitsjast" ei saakski asja, vähemasti oleks ta ebausaldatav kasvõi „luureleminekul".

Ent mida peavad veel tundma paljud, kes söandavad ja julgevad vähemasti respekteerida Edgar Savisaart? Temavastastel vihastnõretavatel kirjutistel ei ole aatelisuse lõhnagi; vähemasti śeni, kuni autoreil puudub julgus esineda kus iganes oma nime all.

Krossi, Reinsalu, Kruusimäe jmt austajail-kummardajail-ümmardajail, kes Savisaart manades Vene kaardiga vehivad ja NATO-t appi ihkavad, ilmneb ülim hirm, mis mõneti juba foobiaks kujunenud. Mõistagi on Ukrainat puudutav info paljuski, kui mitte enamikus valus tõde, ent see vajaks mitmetahulist mõõdet. Olukorda võib võrrelda abielulahutusega, milles mitte kunagi pole üks pool 100% süüdi, sest tõlgendus avaldub ikkagi põhjuste ja tagajärgede seondumises.

LEO MÜRKHEIN, Tallinn

Jaga |