Eesti – miks mitte parim?

Vladimir Socor,      11. oktoober 2006


Eesti homsetes presidendivalimistes sisaldub märksa enamat kui lihtsalt valikutegemine Arnold Rüütli ja Toomas Hendrik Ilvese vahel. Sügavamas tähenduses võivad need valimised otsustada, kas kolmas mees, Keskerakonna liider Edgar Savisaar saab lähiaastateks Eesti poliitika ja ärinduse määrajaks, deliberaliseerides enda soosingus olevate huvigruppide hüvanguks majanduse ja sõlmides erisuhted Venemaaga vastukaaluks Eesti euroatlantilisele orientatsioonile.
Savisaare kavanduses on nende eesmärkide saavutamiseks vajalik vanakese Rüütli tagasivalimine veel viieks aastaks ning ka väikese presidendimeelse partei Rahvaliidu osalemine valitsuses koos Keskerakonnaga. Vastutasuks garanteeriksid Rüütel ja Rahvaliidu liider Villu Reiljan presidendi autoriteeti ära kasutades Keskerakonna hegemoonia rajamist.

Valik 53-aastase Ilvese ja 78-aastase Rüütli vahel peaks olema lihtne nii demokraatia kui ka väärtuste poolest. Ilves on pikalt ette rebinud Eesti populaarsusküsitlustes ning on ka kõrgelt austatud rahvusvaheline isiksus. Kuid Eesti valimisseaduse kohaselt valitakse president ebapiisavalt läbipaistvas valimiskogus, mis pakub laialt võimalusi manipulatsioonideks. Tegelikult on Eesti aga silmitsi valikuga põhiseadusliku valitsuse ja Ilvese ning de facto Savisaare valitsuse ja tema tankistiks oleva presidendi vahel.
Keskerakonna nädalalehe Kesknädal 20. septembri numbris ründab Savisaar Ilvest, et see on Ameerika-eestlane; väidab samavõrd irooniliselt kui ka alusetult, et „NATO ei läheks tülli Venemaaga meie pärast"; tsiteerib Saksa välisministrit Karl-Walter Steinmeierit – Kremli-sõbraliku endise Saksa kantsleri Gerhard Schröederi lähedast –, nõudes Venemaa huvide arvestamist (ilmselt soosib Savisaar seda perspektiivi märksa enam kui kantsler Angela Merkeli atlantitsismi); peab võimalikuks etniliste venelaste ja eestlaste vahelisi kokkupõrkeid juhul kui viimased nõuavad Punaarmee monumendi eemaldamist Tallinnast, samuti ka kokkupõrkeid eestlaste vahel, kui Ilvese toetajad korraldavad linnas vabaõhu-laulufestivali.

Keskerakonna–Rahvaliidu allianss näeb ette, et Eesti peaks „esimesel võimalusel" ära tooma oma sõdurid koalitsioonijõududest Iraagis ning et riik võib osaleda rahvusvahelistes operatsioonides ainult ÜRO heakskiidul. See tähendaks, et Eesti võiks NATO rahuvalves ja ühistes kaitseoperatsioonides osaleda vaid ÜRO – s.t. ka Venemaa – heakskiidul. Koostöölepe tugevdab seda muljet veelgi, kuna ei nimeta kordagi NATO-t.
Keskerakond on Rüütli kampaanias aktiivselt osalenud, eriti selle „räpaste trikkide" seisukohalt. Kesknädal ja teised sellest leerist on avalikult „uurinud" Ilvese 80-ndates eluaastates ema „juudi juuri" – leiutist, mida presidendikandidaat ise ei vaevunud isegi ümber lükkama. Rüütel ja tema lähikond on tervikuna negatiivsest kampaaniast distantseerunud, nagu nad pole ka ka heaks kiitnud Savisaare ja Savisaare–Reiljani lepingu strateegilisi avamänge Venemaa suunal. Siiski pole president ja tema nõunikud suutnud neist üle-piiri-minekutest ja avamängudest selgelt lahti öelda.

Savisaarel puudub oma maa tulevikust terviklik ettekujutus. Ta on paadunud taktik, kes järgib tuuli, mis on tema arvates valdavad. Ta juhtis vabadusliikumise laineharjal Rahvarinnet ja on viimasel 15 aastal olnud lühikeste perioodide kaupa peaminister, siseminister ja majandusminister. Savisaar suutis vaevu vältida oma poliitilise karjääri lõppu 1990-ndate aastate lõpul, kui ta siseministrina kasutas turvafirma abi poliitiliste rivaalide pealtkuulamiseks. Keskerakond oma 30-protsendise valijaskonnaga on mitmeparteilise süsteemiga Eestis suurim partei. Savisaar on välja arendanud poliitilise ja organisatsioonilise mudeli, mis tugineb erakonna ja kindlate soosingus olevate äriringkondade segunemisel, partei rangel sisedistsipliinil Savisaare enese järelevalve all, ülemvõimul Tallinna linnavalitsuses ning suurel osal venelaste häältest. Keskerakond on alla kirjutanud koostöölepingu Venemaa võimuparteiga Ühtne Venemaa.
Nii Keskerakond kui ka Rahvaliit värbavad aktiivselt oma liikmeks linnapäid ja teisi kohalikke ametnikke, valimistel toetamise eest vastu pakkudes lahedalt fonde neist ministeeriumeist, mida kontrollivad need parteid. Rahvaliidu valimiskantsiks on põhiliselt maarahvas ja eakad. Selle erakonna toetus põhineb osaliselt Rüütli kontaktidel maal elavate põllumeeste ja ametnikkonnaga.
Rüütlit ja Ilvest ei saa selles kampaanias aga kuidagi pidada poliitilisteks vastaspoolteks, kuigi nad pärinevad erinevast keskkonnast ja nende isiklik imago on väga erinev.
Rüütel, kunagine Nõukogude Eesti kõrge põllumajandusametnik ja poliitilise nomenklatuuri liige, ühines vabadusliikumisega 1980-ndate aastate lõpul ning mängis selles koos noorte liidritega olulist rolli Eesti iseseisvuse parlamentaarsel taastamisel. Tema kuulumine enamikul 90-ndail aastail parlamendi juhatusse veenis mitmeid ühiskonnakihte, sh paljusid venelasi, et Eesti iseseisvumine ja ettevalmistused ühinemiseks NATO ja Euroopa Liiduga olid head tervele riigile ja kogu ühiskonnale. Rüütel sai presidendiks 2001. aastal 73-aastaselt ning käitus käpiknukuna, kuigi sageli väärikalt. Kuna ta ei räägi ühtki võõrkeelt peale vene keele, esindab ta rahvusvaheliselt Eestit puudulikult.
Rootsis Eesti sõjapõgenikest vanemate perre sündinud Ilves kasvas üles Ameerika Ühendriikides ja on laialt tunnustatud kui särav ingliskeelne oraator. Ta juhtis Raadio Vaba Euroopa eestikeelsete saadete toimetust, läks ametisse Eesti saadikuks USA-s ja sai oma riigi välisministriks, tüürides riigi poliitikat NATO ja Euroopa Liitu astudes.
Alates 2004. aastast on Ilves olnud Euroopa Parlamendi väliskomisjoni aseesimees ja üks mõjukamaid Euroopa Liidu naabruspoliitika, energeetika ja Venemaa-poliitika debattide osalisi Brüsselis. Viimastel aastatel on ta juhtinud Eesti poliitikute populaarsusreitingut – seik, mis seab kahtluse alla tema vastaste poolt talle ette heidetud „elitismi". Ilves on väga tark eestkõneleja mitte ainult Eestile, vaid ka Kesk- ja Ida-Euroopale nii Washingtonis kui ka Brüsselis, kohtades, mida ta tunneb seestpoolt.
Kuigi Rüütli toetajatel on omad põhjused arvata teisiti, võib Rüütel nüüd ametist lahkuda väärikalt ja rahva täieliku austusega senise teenistuse eest. Ilves esindab edukalt moderniseeruvat Eestit ja selgelt selle maa parimat valikut.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)