Moraal või kaksikmoraal?

Kanal 2 saates „Reporter" 19. aprillil kommenteeris Tartu Ülikooli eetikakeskuse juhataja Margit Sutrop kaitsepolitsei aastaraamatut, kus tema väitel on kogutud informatsiooni igati õigesti kajastatud.

Seepeale meenus mulle üks tema varasem, Postimehes avaldatud artikkel, kus olid üles loetud kõik psühholoogias ammu tuntud rahvaga manipuleerimise võtted, ning need ilma igasuguse tõestuseta omistatud Edgar Savisaarele. Seevastu aga kasutavat Savisaare kriitikud ausa diskussiooni võtteid, toetudes faktidele.

Niisiis, kui juba eetikaprofessor midagi niisugust ütleb, siis peab see õige olema, ning kõike meedias kuuldut-nähtut tulebki just selles valguses vaadelda.

Mõned faktid

Aarne Rannamäe ütles saates ''Rahva teenrid" (14. mail): „Savisaar on vana känd, kellest pole enam mingit elumahla välja pigistada." - Taas üks n-ö faktidel põhinev väide. Tekib küsimus, milleks kasutada nii ohtralt laskemoona, et edasi pigistada? Lootusetu ju!

Ka maikuistest saadetest ''Olukorrast riigis'' saame poliitkommentaatorite Kalle Muuli ja Anvar Samosti suu läbi teada, et kõige dramaatilisemateks sündmusteks riigis on Tallinna tänavaaukudest ülesõit, mis olevat otsekui surmasõit. Või et Tallinnas Liivalaia tänava läbimine ilma gaasimaskita olevat samahästi kui võimatu ja tagajärgedelt hullem kui liivakõrbest läbirühkimine. Rääkimata sellest, et Keskerakond olevat üks kahtlase taustaga moodustis. Aus diskussioon ja puha faktid? On ju!?

Neid kordi ei jõua üleski lugeda, mil Tallinna linnavalitsust on meedias tembeldatud kõige suuremaks korruptsioonipesaks või isegi „rotipesaks", suurimaks julgeolekuriskiks tervele Eesti riigile. Tallinna linnapead on Marek Strandbergi poolt Vabaduse väljakul ainuisikuliselt korraldatud „Nürnbergi protsessi analoogi" kasutades süüdi mõistetud inimsusevastastes kuritegudes. Ei mingit moraalset dilemmat! Meie arvamustekujundajad on seni väsimatult ammutanud kättenäidatud õnneallikast edu enesele ning au ja kuulsust valitsuskoalitsioonile.

Mis toimub?

Seetõttu on praegu meedias toimuvast raske aru saada. Vaadates Kanal 2-s demonstreeritud tõsielul rajanevat filmi ''Korruptiivne Eesti'', sai üldsus esmakordselt tõelise pildi Eestis toimunust. Kuigi erakondlikku kuuluvust polnud välja toodud, oli igale vähegi ühiskonnas toimuvaga kursis olevale vaatajale selletagi selge miljonite või isegi kümnete miljonitega opereerivate tegelike ''tegijate'' taust - kes neist on linnapea, kes kohtunik, kes advokaat, kes jõustruktuuride töötaja jne.

Tõeliseks pommuudiseks oli see, et kümmekond aastat korruptsioonipesakonnaks tituleeritud Tallinna linnavalitsusel ja tema töötajatel ei õnnestunudki esikohale tulla. Selleks osutus hoopis kaitsepolitsei pikaajaline korruptsioonijuhtumite tuvastaja ja menetleja Indrek Põder.

Ei saa aru, kas on ajakirjanikel tegemist ühekordse „eetikapuhanguga", või on asi muus. Kas senimaani väsimatult ainult ühe erakonna suunas pori loopinud ajakirjanikud on ühtäkki ümber kasvanud, et esmakordselt on tõsiselt kõneks võetud valitsuserakondades toimuv? Kuuldes ''Rahva teenrites'' (3. juunil) Aarne Rannamäe sõnu ''Nüüd ei saa enam keegi meediat kallutatuses süüdistada'', tuleb siiski märkida, et sinnamaale öeldud sõnad ei kao kuhugi.

Mis edaspidi saab, pole teada. Küll aga on esialgu kindel, et kui hakati süüdistama Reformierakonda, siis pärast kohtus õigeksmõistmist näeme uute süüdistuste valguses Kanal 2-s pressikonverentsi andmas mitte selle erakonna juhtfiguure, vaid Keskerakonna peasekretäri Priit Toobalit.

Ja järjekordses saates ''Olukorrast riigis'' (3. juunil) jätkas väsimatu Samost ammu sissetallatud rajal, väites, et Reformierakonna ja Keskerakonna suur vahe olevat selles, et viimane kujutavat Eestile tõsist julgeolekuriski.

TÜ eetikakeskuse juhataja Sutrop aga jääb seekord kidakeelseks, leides midagi umbes sellist, et „asja tuleks nagu uurida".

Jätan lugejatele otsustada, kus on siin moraal ja kus kaksikmoraal.

ANNE TUURAND, psühholoog

Jaga |