Andkem ometi oma lastele süüa!

Tasuta soe koolitoit on riigi tuleviku kindlustamine läbi laste tervise ja kindlustunde; läbi perede ja ka üksikvanemate, kes veel riskivad meie riigis lapsi sünnitada ja neid lapsi ka siinsamas kasvatada. Muidugi, mõnele lapsevanemale pole koolitoiduraha maksmine probleem, aga lähtume sellest, et tegemist on lastega ja et me peaks kohtlema kõiki lapsi võrdsetel alustel. Pole vaja juba lasteaiast peale tekitada kurba sisetunnet: Juku ostab kaneelikukli, aga Annil on toiduraha maksmata. Paljud muud eluseigad niigi vajavad delikaatset lähenemist ning vanemate ja pedagoogide psühholoogiaalast osavust, et materiaalselt erinevate võimalustega perede lapsed üksteise vastu viisakaks jääksid ning et kooliskäimine lastele kannatusteahelaks ei kujuneks.

Kõrge emapalga saajatele võiks siis ju ka öelda: teil oli ju ennem nii suur palk, küll jõuate lapsepuhkusel olla säästude eest!

Kohtusin hiljuti noore emaga, kelle oma hea ema hoiab kodus nelja-aastast lapselast. See on majanduslikult kasulik ja noor naine on sellise võimaluse üle siiralt õnnelik - tal pole vaja maksta kallist lasteaiatasu. Meenuvad mu enda lapseea ajad, erinevad riigikorrad. Olin juba päris suur, nelja-aastane, kui emaga käisime kodust nii umbes 150 meetri kaugusel lasteaias mulle kohta vaatamas. Ütlemata kurb oli - mäletan seda siiani -, kui mind ikkagi sinna, linna lasteaeda ei võetud, sest tookordse haldusterritoriaalse jaotuse järgi meie elasime maal ja ema töötas kolhoosis. Mis sest, et tundsin suurt vajadust mängukaaslaste, teiste omavanuste järele.

Aastaid hiljem käis sealsamas lasteaias mu poeg. Tundsin rõõmu, kui laps oma joonistuste ja kleebistega mul südant soojendas mitmete tähtpäevade puhul. Polnud kuigi raske uudishimulikule lapsele kodus tähti õpetada, aga erinevad käelised või kultuurilised tegevused, teiste lastega üheskoos õpitud tantsud ja laulud, enesekehtestamine ja kollektiivis viibimine olid asendamatu kogemus. Kõike seda poleks kodu suutnud pakkuda, eriti üksiku lapse puhul. Rahadega on alati olnud kitsas ja päris suur mure oli ka neil aastatel (1989-1994) lasteaiamaksu tasumisega. Lasteaed aga on arenevale lapsele vajalik.

Mis vahepeal on muutunud? Lasteaedu on suletud ja siis jälle taasavatud. Sanitaar- ja mis iganes muud nõuded on viidud „Euroopa tasemele". Kas aga täiskõht ei kuulugi selle taseme juurde? Kasvatajatest on saanud õpetajad, see tähendab lasteaednikuameti nimetamist sisu järgi. 5-7aastased saavad kooliminekuks vajalikku alusõpet - kõik selleealised peaksid kindlasti lasteaias käima. Lasteaiatasu koosneb kohamaksust ja toidurahast, mis on erinevate omavalitsuste piires erinev, kuid siiski päris kopsakas kulu. Eriti on meie ainuke Euroopas saavutatud esikoht - hinnatõus - siin samuti määrava tähtsusega.

Nüüd peakski Eesti riik näitama tahet seada lapsed prioriteediks. Anname ometi oma lastele süüa!

Kohalikud omavalitsused siplevad raskustes. Kohustusi on neile järjest lisatud, finantse aga samas vähendatud. Seepärast võiks riik oma lastele appi tulla.

Toidame oma lapsed ära eelkoolist alates kuni gümnaasiumini välja! Sellega oleksime lahendanud ühe kõige elementaarsema probleemi. See juba oleks hooliv riik - enne oma lastel kõht täis, ja siis aitame Euroopat!

KESKMÕTE: See juba oleks hooliv riik - enne oma lastel kõht täis, ja siis aitame Euroopat!

HELI RAEVALD, Jõgeva linnavolikogu liige, Keskerakonna naiskogu KENA president

Jaga |