Oops, he did it again! ehk ta tegi seda vupsti jälle

ENN EESMAA,      10. november 2004


Igale ameeriklasele on teada-tuntud ka Britney Spearsi superhitist veelgi menukama laulu sõnum „From coast to coast". Aastakümneid on sellega tähistatud rahva ühtsust ja koondumist samade ideaalide taha. Kahed viimased presidendivalimised on mõiste "Rannikult rannikule" muutnud pigem ameeriklaste süveneva ebaühtluse sümboliks. Nad ei räägi küll otseselt kahest Ameerikast, küll aga selgest jagunemisest õige mitme olulise tunnuse eraldusjoonel.

Osalt on need indikaatorid kindlasti vägivaldsed, sest väide naisvalijate totaalpoolehoiust demokraatide presidendikandidaadile on niisama küsitav kui kõigi meesvalijate George Bushi eelistus. Tundub, et materialistlikumalt ellu suhtuvate ameeriklaste lemmik oli John Kerry. Idealistlik-moraalsetest väärtustest hoolivad kodanikud valisid George Bushi. Küllap kaugeltki mitte juhuslikult tõusid lõppenud valimistel religiooniteemad nii olulisteks. See lähtepunkt andis presidendile ka vaieldamatu lähenemisnurga homoteema käsitluseks, mis teatavasti miljoneid erutab. President on lubanud, et teeb kõik endast oleneva kaheks kärisenud rahva liitmiseks.

Kas tal on eeldusi selle hiigelülesande lahendamiseks?
Kindlasti on. Ärge unustage, et üks kord on ta seda juba suutnud. See oli kohe pärast terrorirünnakuid USA sümbolobjektidele New Yorgis ja Washingtonis. Arvan, et suur osa Bushi valimisedust ongi pärit neist traagilistest aegadest ja presidendi meelekindlast, samas ka isalikult südamlikust käitumisest nädalatel ja kuudel, mis tõenäoliselt jäädavalt muutsid meie maailma.
Kuid on veel midagi ja eriti just ameeriklastele olulist. Valimiskampaania kõnesid, kolme televäitlust ja sadu kohtumisi ekraanil jälgides taipasin, et George Bush on ilmselt üks kõige ameerikalikumaid riigipäid selle riigi ajaloos. Kui Reagan oli kunagi elukutseline näitleja, siis Bush on otsekui koondkuju ameeriklaste suurtest ekraanilemmikutest. Temas on John Wayne'i ja Steve McQueeni karget mehisust, Jack Nicholsoni ja Bruce Willise sarmi ja nutikat kavalust, Jack Lemmoni vaoshoitud huumorit, Henry Fonda, Gregory Pecki ja James Stewarti nakatavat idealismi. Ühtegi neist eilsetest ja tänastest staaridest ei kujutaks ma ette Bushi kehastajana.
Seda rohkem on aga presidendi isikus leida enamikule vastuvõetavaid kinofilmide tõttu klassikaks idealiseeritud ameeriklase iseloomujooni ja tegutsemislaadi, mis suurele liidrile kohane. Krooniline Bushi kriitik Michael Moore pidi kõigi oma 1200 kaameraga tunnistama John Kerry kibedat kaotust ning tõenäoliselt jätkab kümnete miljonite ameeriklaste rõõmuks vastuvoolu ujumist. Tema stiili tundes võib aga kindel olla, et Moore kasseerib sellegi vastulöögi eest kopsaka globaalse valuraha, mis ühtaegu tõestab nii USA demokraatia hiilgust kui ka viletsust.

Ajalukku põhimõttekindla riigijuhina
Rahva riigipeale antud veenev mandaat ning vabariiklaste veelgi suurenenud ülemvõim Kongressi mõlemas kojas loovad eelduse, et George Bush võib ajalukku minna mitte pelgalt menuka, vaid ka tegusa ja põhimõttekindla riigijuhina. Pealegi on presidendil võimalik ülemkohtusse peagi lahkuvate ülemkohtunike asemele määrata meelepärasemaid liikmeid. See tagaks Bushile piisava kontrolli kõigi kolme võimuharu üle.
Tema esimesed valimistejärgsed sõna- ja seisukohavõtud lisavad veendumust, et USA suurendab, kurssi oluliselt muutmata, edasiliikumiskiirust nii kodu- kui välisliinil. George Bush on kinnitanud, et jätkab kindlalt maksuseaduste reformi, ennekõike maksukärbete kindlustamist. Tõenäoliselt aktiviseerib Bushi administratsioon ka sotsiaalsüsteemi erastamist. Arvatavasti algavad peagi uued sõnasõjad energiaseaduse ning kehtiva abordiseaduse muutmise üle.

Omaette küsimus ja paljudele probleem on Bushi välispoliitika
Oluliselt vähem on see ju seotud vajadusega arvestada tähtsaid otsuseid tehes eduga järjekordsetel valimistel. Pärast Franklin Delano Roosevelti aega pole ühelgi USA riigipeal enam võimalik presidendiks olla rohkem kui kaheksa aastat. Juba esimene Washingtoni oluline välispoliitiline otsus pärast valimisvõitu tõi kaasa Kreeka protesti. USA tunnustas endise Jugoslaavia vabariigi Makedoonia põhiseaduslikku nime Makedoonia, mis nõuab korrektiive koguni ÜRO tasandil.
Suurema tähtsusega arenguid võib siiski oodata paari nädala pärast rahvusvaheliselt Iraagi-konverentsilt Egiptuses, kuhu kogunevad kõik asjassepuutuvad osapooled. Bush on kinnitanud oma lubadust kindlustada Iraagi valimiste korraldamine jaanuaris. Riigipea kommentaar, et USA komandöridel on olemas kõik vajalik Iraagi missiooni lõpuleviimiseks, võib tähendada seda, et võimatu pole täiendavate sõdurite Iraaki saatmise edasilükkumine või sootuks ärajäämine.
Loomulikult sõltub palju võimalikest muudatustest presidendi administratsioonis. Üks potentsiaalne lahkuja on 72 aastane kaitseminister Donald Rumsfeld, kuigi relvajõudude reform on alles pooleli. Ministri võimaliku mantlipärija Paul Wolfowitzi kandidatuuri läbiminekut senatis võib mõjutada tema üliagarus Iraagi ründamise toetajana. USA rolli teisenemisele võib viidata ka George Bushi lausung selle kohta, et Iraagi sõjameeste väljaõpe edeneb hästi ning valimisteks on neist 125 000 juba valmis oma kohust täitma.

Colin Powelli jätkamine soojendab suhted Euroopaga
Omaette teema on multilateraalset lähenemist eelistava välisminister Colin Powelli saatus. Teda on peetud pigem rahu kui militaaraktsioonide pooldajaks. Powelli jätkamine looks eelduse kiiremaks suhete soojenemiseks Euroopaga. Samas on Bushile hästi teada enamiku Euroopa Liidu liikmesriikide pigem negatiivne kui optimistlik reaktsioon tema tagasivalimisele.
Üks Saksamaa juhtivaid päevalehti kasutas oma toimetuskommentaaris teisendtsitaati popmuusika ülilemmik Britney Spearsi menulaulust. Niisiis, nuta või naera. „Oops, he did it again!"

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)