Võru linna tühjast tülist tulu ei tõuse

TÕNU ANTON,      13. oktoober 2004


Võru Linnavolikogus opositsioonis olev Kodulinna fraktsioon, mille liikmeskond koosneb põhiliselt isamaaliitlastest ja sotsiaaldemokraatidest, on asunud räigelt ründama Võru linnapead Ando Hagelit. Nõutakse kohe linnapea tagasiastumist, sest Ando Hagel ei tulevat linna juhtimisega toime. Linnavalitsusele ja võimuliidule pannakse süüks küll asjatundmatust, küll isiklikel huvidel põhinevat asjaajamist, küll linna maine kahjustamist. Kodulinn ütleb, et nad plaanisid ise võimul olles linnapea kukutamist.
Iga natuke mõelda viitsiv inimene taipab, et siin on loogikaviga. Kui Kodulinn, kes oli võimul ja kellel oli valdav ülekaal endises võimuliidus, ei teinud linnapea isikust probleemi pooleteise aasta jooksul, siis oldi ju linnapea tegevusega linna juhtimisel rahul. Kui rahul ei oldud, siis on nüüd hilja kiruda. Endise võimuliidu lagunemisel ei olnud põhjuseks aga mitte linnapea isik, vaid põhjused olid hoopis sügavamad ja hoopis teist laadi.

Eelmises võimuliidus, kus valimisliidul Kodulinn oli üheksa kohta volikogus Reformierakonna nelja koha vastu, ei käitunud Kodulinn kui partner, vaid tegutses jõupositsioonilt. Kodulinna liige abilinnapea Andres Kõiv hakkas lähtuvalt oma ametipositsioonist (tema kureerida oli kogu linnamajandus) tegema otsuseid, mis olid kooskõlastamata nii võimuliidus kui linnavalitsuses. Kui need otsused oleksid targad ja linnale kasulikud, siis ei olekski mõtet sellest probleemi teha. Paraku on pilt kurvem.

Andres Kõiv ausalt ja arukalt ei suutnud
Abilinnapea Andres Kõivu pildid rippusid enne valimisi iga posti otsas sõnadega "Ausalt ja arukalt", kuid tema teod kahjuks sõnadega kokku ei käinud. Mõned näited.
Eelmise võimuliidu ajal koormati linna ettevõtted suurte laenudega: Võru Vesi – laen 18 miljonit ja Võru Soojus – 25 miljonit. Probleem pole laenude otstarbekuses, vaid selles, kuidas kavatseti laene tagasi maksta. Mitu aastat tagasi oli selge, et laene tagasi maksta ega edaspidiseid investeeringuid teha ei suuda ettevõtted ilma vee ja soojuse hinda tõstmata. Selle asemel soovis Kodulinn, et hoopis linn peaks võtma laenu ja investeerima Võru Veesse 10 miljonit ja samapalju Võru Soojusesse. See oleks aga tähendanud linna võimaluste vähenemist muudes valdkondades. Tegemata oleks jäänud kultuurimaja remont ja ehitamata spordihall. Praegu aga kultuurimaja remont käib ja linnavalitsus tegeleb aktiivselt spordihalli ehitamisega seotud küsimustega.
Andres Kõivu tööülesannete hulka kuulus ka OÜ Võrko ja linna suhete korraldamine. See aga oli eriline suhe. Lepingud linna ja Võrko vahel puudusid. Võrko juht Jaan Haga ei teadnud, missuguseid ja kui suures mahus töid ettevõte tegema peab ja kui palju ettevõte selle eest raha saab. Kui midagi oli vaja teha, siis pidi Haga tulema, müts peos, Kõivu juurde ja küsima, kas seda või teist võib teha ja kas raha töö tegemiseks saab.
Ettevõtte juht oli pandud brigadiri seisusesse, kes suurelt ülemuselt käske või keelde saab. Mõni ime siis, et paljud heakorratööd jäid kas tegemata või ei saanud tehtud õigeaegselt ja seda kõike vaatamata sellele, et volikogu oli linna heakorra tagamiseks ja tänavate hoolduseks raha andnud ja raha oli kogu aeg selleks ka reaalselt olemas. Nii oli see olukord kestnud aastaid. Oma tegemata töid, näiteks Koreli tänava väljaehitamine, pannakse süüks juba praegusele linnavalitsusele. Praegune linnavalitsus kavatseb Koreli tänava välja ehitada.

Kodulinna poliitikute eriline võrkpalliarmastus
Ka teised linna omandis olevad ettevõtted Võru Soojus ja Võru Vesi olid täiesti Kodulinna kontrolli all. Mõlema ettevõtte nõukogud koosnesid eranditult Kodulinna liikmetest – Võru Soojuse nõukogus on Urmas Johanson, Andres Visnapuu ja Andres Kõiv ja Võru Vee nõukogus Elmo Suiste, Heiki Moltsar ja Tõnu Kulla (Kullat asendas hiljem Jüri Kaver). Reformierakond ja linnapea pühkigu suu linna ettevõtete asjadest puhtaks! Küll Kodulinna ideoloogid teavad, kuidas neid kokku rohkem kui 30 miljoni kroonise aastakäibega ettevõtteid juhtida. Juhiti aga nii, nagu taheti.
Enamiku Võru Soojuse nõukogu koosoleku protokollides on üks küsimus sponsorlusest. Ettevõte maksis sponsorluse korras 2002. a 74 500 krooni, 2003. a 65 500 krooni ja 2004. a kaheksa kuuga 62 000 krooni. Lõviosa sellest rahast sai Võru võrkpalliklubi – 40 000 krooni aastas. Siin oleks paslik meelde tuletada, et võrkpalliklubi president oli Tõnu Kulla ja seal mängivad mitte linna lapsed, vaid täiskasvanud. Võrkpalliklubi sai sponsorluse korras veel Võru Vee nõukogu otsuste alusel 40 000 krooni aastas ja linna eelarvest 300 000 krooni aastas. Kodulinlane Pille Tali oli abilinnapea hariduse ja kultuuri alal ja tema abikaasa Urmas Tali Võru võrkpalliklubis treener. Samal ajal kui on probleeme laste spordi- ja huviringidele raha leidmisega, kulutati sadu tuhandeid täiskasvanute spordi (et mitte öelda, elukutseliste spordi) toetamiseks linna ja linna ettevõtete raha. Võrkpalliklubi tegevust tunnustades ja toetada soovides tuleb kindlasti luua võimalused noortele vaba aja sisustamiseks ja enese arendamiseks sportimise ja huvialaringides osalemise kaudu.

Korruptiivsusele Võrus lõpp peale
Kodulinn väidab, et Võru Vesi loob uusi töökohti ja nende loomisel pole lähtutud ettevõtte, vaid isiklikest huvidest. Kõik on aga sootuks vastupidi. Just Andres Kõiv tõi Võru Vee arendusjuhiks oma naisevenna Kalmar Krampi. Mis puutub aga ettevõtte praeguse juhi Jüri Kaveri sugulastesse, siis on nii tema ema, kasuisa kui selle vend töötanud seal ettevõttes kõik ligi 20 aastat. Uus nõukogu ja juhtkond ei loo uusi töökohti, vaid loob ettevõttes korda majja.
Kodulinna probleem oli selles, et nende ambitsioonid muutusid liiga suureks. Soov muuta linnapea tähtsusetuks kujuks, Kodulinna mängukanniks, ei läinud aga kuidagi korda. Kõivu ja Kodulinna soov ajada linna asju linnapeast üle ja ümber, sai iga päevaga selgemaks. Ei hoolitud partneritest ega omadest. Linnavalitsus, kasutades linnapea äraolekut, kutsus Võru Vee nõukogust tagasi Kodulinna liikme Jüri Kaveri. Tema oli see mees nõukogus, kes juhtis tähelepanu tõsistele juhtimis- ja majandamisvigadele.
Täna on uus võimuliit linna valitsenud neli kuud. Selle aja jooksul on selgeks saanud, et Kodulinn ei tee opositsioonis olles konstruktiivset kriitikat, vaid arendab lammutavat tegevust. Kõik riigihanked protestitakse. Mis sest, et põhjused on otsitud ja lõpuks selgub, et linn on toiminud õigesti. Aeg aga läheb. Kultuurimaja remont lükkus kolm kuud edasi, enne kui protestijad pika nina said. Linna mainet ei kisu alla mitte praegune linnavalitsus ega linnapea, vaid Kodulinn oma tühjast ülespuhutud ja kohati
väljamõeldud süüdistustega. Kodulinna afääride mastaapsus aga hakkab järjest selgemat kuju võtma.
Linnapea astugu tagasi, soovib Kodulinn. Linnapea Ando Hagel astugu tagasi, et Andres Kõiv, Andres Visnapuu, Tõnu Kulla jt saaksid astuda edasi. Edasi kuhu? Linna arendamise sildi all üha sügavamale sõpruskondlik-korruptiivse tegevuse sohu. Kuid ei tule välja! Nad on harjunud võimul olema, kuid võim on neid kahjuks palju rikkunud. Volikogu enamusele on saanud selgeks, kes ajab volikogus või linnavalitsuses linna asja, kes oma asja. Arvame, et see arusaamine on jõudnud ka linnaelanikeni.
Tugev opositsioon on edasiviiv jõud. Vaidlused peavad teenima peamist – kuidas on parem linnale ja arusaadavam linnaelanikele. "Ausalt ja arukalt" ei tohi jääda loosungiks valimisplakatil, vaid olema kogu tegevuse aluseks linnaelu korraldamisel.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)