Jalutuskäik Stalini väljakult Adolf-Hitler-Strassele

RALF R. PARVE,      16. märts 2005


Näib, et eestlased on pööraselt altid kõigele võõrale. Kodumaine tundub koleda ja provintslikuna – siit algabki alaväärsuskompleks, millega kaasneb pöörane vaimustus kõige võõramaise üle.

Meenub, kuidas rätsepmeister Kiir lapsele välismaist nime otsis. Jumalikuna näis Kolumbus Krisostomus. Nüüd Tallinna tänavail kõndides tundub, et vaatamata keeleseadusele on meil pööraselt siginenud papa Kiire järglasi. Enamik kaubandus- ja teenindusettevõtteid on oma nimedega Kolumbus Krisostomuse teatepulga üle võtnud.

Alaväärsus algas tänavanimedest

Mäletame aegu, mil püüdlikud linnaisad panid Tallinna tänavatele venepäraseid nimesid. Kuigi polnud siinmail käinud Lenin ega Marx, ei nähtud Tallinna poodides uitamas Matrossovit, Mitshurinit või Majakovskit. Pole siin saabliga vehelnud marssal Suvorov ega admiral Nahhimov.
Püüdlikkusest pole eestlastel iialgi puudust olnud. Läbi aegade kordub lömitamine võimu ees. Ja häbitundmine kõige eestimaise üle. Veendumaks selles, sai keelepäeva eel tehtud jalutuskäik Viru väljakult Narva maanteele. Ehk peenelt ja võõrapäraselt – kunagiselt Stalini väljakult kunagisele Adolf- Hitler-Strassele.

Missugused toidud on steak ja zanetti

Adolf-Hitler-Strasse algab Coca-Cola plazaga. Mõistagi, Coca-Cola on raha andnud, kuid miks itaaliapärane nimi plaza? Kas austuseks itaalia suursulide vastu, kes meie riigil naha üle kõrvade tõmbasid? Miks eestikeelne kobarkino ei kõlvanud?
Näeme Sony, Rafalandi ja Nordea uhkeid silte. Allpool nagu väike õnnetus tahvlike: „Viru väljaku autopesula". Pilt on mõtlemapanev – kas polegi meie kohalikest inimestest saanud suurtes mängudes vaid võõraste omanike autopesijad?
Adolf-Hitler-Strasse majal nr 1 ilutseb võõrakeelne kiri: „Steak-house Liivi". Eesti keeles oleks see Liivi praelihamaja. Kõlavale sildile vaatamata ei näe ukse taga tunglemas välisturistide horde. Edasi minnes aga jäi segaseks, mis elukas on „Segafredo zanetti". Kui kõht seda värki kinni ei pea, ei tuleks ilmselt appi ka kõrvalasuv küünestuudio, mille sildil on eesti-vene segatähtedega kiri „cityks net".

Admiralide ja homodega Atlantisesse

Adolf-Hitler-Strasse nr 8. Selles majas tegutsevad tublid eestimeelsed inimesed. Näeme toreda erandina eestikeelseid silte: raamatukauplus „Areng", pagariäri ja müügikoht „Hüppav hobune".
Koplis asunud admiral Nahhimovi tänavasildi on Adolf-Hitler-Strassel välja vahetanud uus admiral: „Admiral. Games for the World". Missugusesse maailma too admiral Games kuulub ja mis mänge mängib, ei hakanud välja selgitama. Meie admiral on Pitka!
Edasi jäi silma võõrkeelne silt „Key travel". Kas tõesti homode reisibüroo? Õnneks meenus, et key on võti ja too teine on hoopiski pehme gee-ga gay. Aga kõlab küll ühtemoodi!
Ridamisi jooksis reklaamsilt „The Lost Continent. Pub & pool". Võõrsiltidest väljavihastununa unistan, et kõrtsi ja basseiniga „Kadunud kontinent" koos kõigi Adolf-Hitler-Strasse võõrkeelsete reklaamidega Atlantisena vetesügavustesse kaoks.

Eestlaste totrad kompleksid

Masendustunne süveneb veelgi, kui tuvastan, et kunagine suur majatarvete kauplus „Kodutarve" on nii prantsuspäraselt peeneks muutunud, et kannab nime „Entre".
Veidi rõõmsamaks teeb see, et punalipulise Balti laevastiku muuseumis pakuvad nüüd toitu jaapanlased söögikohas „Ami-Ja". Kas aga Bi-info on kahesooliste kontor ja miks peab olema ESTOUR Estreisi asemel, ei viitsinud enam mõelda. Lihtsalt masendus võttis võimust.
Ameerikalik üldmulje tekitas mõtte: ehk tuleks Adolf-Hitler-Strasse ehk Narva maantee nüüd ümber nimetada F. D. Roosevelti Roadiks. Muuseas, Jaltas on selline juba ammu. Linnas, kus USA president Roosevelt meid Teise maailmasõja lõpus Viru väljakule oma stalinliku nime andnud mehele maha müüs. Siis saaks eestlaste üks komplekside ring täis.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)