Virisemisest ja riigitruudusest

Rahul on enamasti noorem ja keskmine põlvkond, kel elu alles ees, haridus omandatud, korralik töö- ja elukoht olemas, pere  loodud ning lapsedki kasvamas, tervis korras, negatiivsed elukogemused nõukaajast puuduvad. Kust peaksidki nad teadma, et näiteks turismituusikut mõnda lääneriiki võis tollal võrrelda loteriivõiduga, tööpõlgureid karistati ja riik kasseeris töötajailt sisse lastetusmaksu.

Töötud muretsevad, teised ei muretse

Ega inimestel, kel töökoht olemas, erilist põhjust hädaldamiseks-protesteerimiseks polegi. Garanteeritud sissetulek annab küllaldase kindlustunde ja võimaldab äraelamise. Samas tänapäeval ühtemoodi nii erafirmas kui ka riigitööl juhtkonnale liigne suupruukimine kindlasti ei meeldi. Sellepärast neelatakse ilma nurisemata alla palgakärped ja töötingimuste halvenemine, kergekäeliselt loobutakse kunagi kätte võidetud soodustustest ja hüvitistest ning ollakse valmis sama palga eest võtma täiendavaid töökohustusi või tegema ületunnitööd.

Aga miks peaks rahulolematu olema vanem põlvkond, kellele pension laekub pangaarvele  kindlal päeval? Vähesed neist tunnevad muret, et veel kolm aastat tagasi olid nii stabilisatsiooni- kui ka pensionikassareservis arvestatavad miljardid, mis praeguseks on haihtunud. Rääkimata haigekassateenuste, ravimite, toasooja, elektri ning toiduainete kallinemisest.

Lausa naljakas on selle taustal kuulata meedia hädakisa, justkui oleks kõikides meie hädades süüdi Tallinna müügimaks.

Millegipärast on meil  lauslevinud arusaam, et ega  enamiku vabadusajast võimutäiust nautinud parempoolsetele (nn valged jõud) alternatiivi polegi. Et ikkagi niiöelda omad poisid, kes ajavad justkui õiget asja...

Eesti noored appi vananevale Euroopale

Muidugi pole meie üliliberaalses majandusmudelis kohta ei astmelisele tulumaksule ega tugevale ametiühinguliikumisele. Vaatamata majanduskaosele pole valitsus kaalunudki  tagasiastumist, vaid on oma positsioone isegi kindlustanud, surudes Riigikogus karmilt läbi kõik peamised tööandjate kavandatud seadusemuudatused.

Samal ajal kiideldakse justkui taeva kingitusena saabunud paariprotsendise majanduskasvuga! Jääb mulje, et küll oleks tore kui meil miinimumpalga saajaid üldse poleks, siis hüppaks keskmine suisa lakke ja jälle oleks põhjust raporteerida olematutest edusammudest.

Oma noori välismaale saates ruttame appi vananevale Euroopale. Samamoodi on Eesti riik valmis aitama kõiki abivajajaid üle ilma, välja arvatud oma alamaid, kes hätta sattunud.

Siit tulebki teine põhjus, kus oskus ridade vahelt lugeda ja infot selekteerida tekitavad teinekord küll nii ahastust kui ka unetust, aga samas ka seletamatut soovi neid  tähelepanekuid teistega jagada.

Olen viimasel ajal nii mõnigi kord tabanud end mõtlemast üldtuntud muinasjutule alasti kuningast, kus paar petist lubavad õmmelda valitsejale uued imelised rõivad.  Ei kuningas ega õukondlased julge pikka aega tunnistada, et nad neid paljukiidetud rõivaid ei näe, sest kõik nad kartsid muutuda teiste naerualuseks. Alles väike laps ütles välja tõe, et kuningas on alasti, ja petised aeti häbiga minema.

See jutt sobib meie tänapäeva olustikku, kus me kõik ju sinisilmselt usume, et meie väike riik ongi „põhjamaine tiiger", kellest kõik ülejäänud peaksid eeskuju võtma. Aga eks aeg annab arutust.

Kõik korraga matusetoetust ei vaja

Minagi hääletasin omal ajal Euroliitu astumise poolt, sest hoolikal kaalumisel plussid kaalusid negatiivse üle. Eelmise Riigikogu sotsiaalkomisjoni liikmena võin veel aru saada töölepinguseaduse uue redaktsiooni vastuvõtmisest, ehkki meie koosseis suutis selle blokeerida. 

Aga sisuliselt kaotada matusetoetus, kus kulutused riigieelarve miljardite kontekstis olid sentides! See oli ennekuulmatu. Et niisugune õnnetus ei taba kõiki inimesi üheaegselt, siis ei näinud meie valitsusttoetav meedia selles ka probleemi.

Kas peaksime olema tänulikud pankade, aga ka riigi teenistuses olevatele hästitasustatud majandusekspertidele, nõunikele ja teadlastele, kes kõik  üksmeelselt kutsusid meid enne majanduskriisi puhkemist vormistama liisingut, võtma pangalaenu või soetama kinnisvara? Ükski neist ei hoiatanud, et pangalaenudele rajatud majanduskasv on tegelikult olematu, sest me ei tooda ju mingit lisaväärtust. Aga kui palju inimesi uskus heietusi meie majandusõitsengust, ning on tänaseks kaotanud juba nii töö kui ka soetatud kinnisvara. Aga kuna vaba raha on vaja inimeste käest igal juhul kätte saada, siis on jälle hakatud esinema majanduskasvu teemadel ja kutsutakse uuesti julgelt laenama. Iseasi, kas samu oraakleid enam usutakse. Nüüd, kus maksame välismaa pankadele aastas tagasi suurusjärgus ligikaudu 20 miljardit krooni, ja seda 30 aastat, on ju nõme kaevelda, et meil ei ole piisavat sisetarbimist. 

Iivet pole loota

Kui nüüd soovitakse pensionilemineku iga tõsta 67 aastani, siis saavad noored  veelgi vähem töökohti ja ega siis iivet ka pole loota. Paljud eakad ilmselt ei jõuagi ära oodata  kaunist pensionile jäämise päeva. Kui sa pole enam konkurentsivõimeline, siis sind koondatakse ja su vastu kaotavad huvi kõik institutsioonid. Ainult sotsiaalabiga aga vanur, kes selles vanuses enamasti tarbib juba pidevalt ravimeid, ära ei ela.

Kindlasti on riigiametites ametikohti, kus on terve rida asetäitjaid ja abilisi, erasektorist rääkimata, kuid töötegijate jaoks kavatsetakse latt küll liiga kõrgele tõsta.

Oh, korruptsioon!

Ei saa jätta virisemata korruptsiooni üle. Nii südantkosutav on tavainimesel saada  ametlikust meediast teada, et kompetentsed organid pikaajalise jälitustöö tulemusel järjekordselt kahtlustavad mingit enamikule tundmatut linnaametnikku paarikümne tuhande krooni ulatuses meelehea saamises. Eriti veel siis, kui see „meelehea" on suunatud laste krossisõiduharrastusele.

Tahaks teada, kas meil on mõni rallisõitja, kes saab hakkama ilma sponsorabita? Kui siin järgneks ka kiire kohtuotsus, oleks inimeste õiglustunne rahuldatud, aga just seda kohtuotsust ei jõuagi tavaliselt ära oodata.

See tõstatab küsimuse: kas mitte pole tegemist poliitilise ja pahatahtliku tellimustööga? Seda enam, et juhtumeid, kus riik või „õigete" erakondade  juhitavad omavalitsused on saanud suurusjärgu võrra rohkem kahju, sageli ei menetleta üldse, sest nende suhtes puuduvat avalik huvi.

Sellegipoolest ärme kaota usku paremasse homsesse - valimised ju tulekul!

KAAREL PÜRG, Jõhvi vallavolikogu esimees

[esiletõste] Nüüd, kus maksame välismaa pankadele aastas tagasi suurusjärgus ligikaudu 20 miljardit krooni, ja seda 30 aastat, on ju nõme kaevelda, et meil ei ole piisavat sisetarbimist.

Jaga |