![]() Kellele ordenid, kellele trellidJAAK LAIDLA, 20. märts 201314. märtsil ETV saates "Kahekõne" vastas intervjueeritav Ain Seppik saatejuht Indrek Treufeldti küsimusele, kas Seppik peaks vabandama nende noorte ees, keda ta kui kohtunik oli süüdi mõistnud, kui toimus kohtuprotsess Balti jaama juures põlema süüdatud ausamba asjus, kiiresti ja lakooniliselt: kohtunik ei pea vabandama! See minu meelest kummaline vastus tekitas erinevaid mõtteid ja mälestusi. Kas Ain Seppiku minevikus on ka midagi sellist, mille eest ta peaks vabandama? Kuidagi võluväel kerkisid Eesti taasiseseisvumisel suurteks tegijateks need, kellest kaheksakümnendate lõpus kuulda midagi ei olnud. 1988. a. suvel olin koosolekul, kus toimus meie Rahvarinde tugirühma moodustamine ja valiti delegaadid Rahvarinde esimesele kongressile. Konsultandina oli Sakust kutsutud Rahvarinde eestseisuse liige Enn Soovik. Keegi koosolekul viibijaist küsis, mida see MRP-AEG endast kujutab, sest ta olla olnud rahvamalevlaste koosolekul, kus siseminister Marko Tibar oli selgitanud, et see on üks rahvavaenulik grupp, kes hoidub avalikkuse eest, koguneb linnaäärsetesse kõrvalistesse kohtadesse riigivastaste loosungitega. Tibar olla lubanud neid lähemal ajal hakata likvideerima. Soovik selgitas MRP-AEG olemust ja tähendust. Eesti ajalugu on keeruline - kui 23. augustil 1989, MRP aastapäeval, kutsuti rahvast ühinema Balti ketti, olid justkui vennastunud kutsujate hulgas ka need, kes olid MRP avalikustamise algatajaid pidanud rahva ohtlikemateks vaenlasteks. Kuidas ja keda määrati kõrgetesse riigiametitesse? Kas saame kunagi seda teada? Kõrvale heideti kogenud ja vilunud oma eriala spetsialistid. Miks määrati näiteks siseministriks, kapo peadirektoriks ja Harju prefektiks ametnikud, kes nendele ametikohtadele ei sobinud vastava hariduse ja erialaste teadmiste puudumise tõttu? Nii siseminister kui ka politseijuht keeldusid politseisse tööle võtmast endisi suurte erialaste töökogemuste ja teadmistega inimesi, kes olid miilitsas töötanuid. Kellele oli see kasulik? Kirjanik ja sotsioloog Jüri Lina hoiatas Rootsis Toivo Kurmetit ja Tiit Madissoni, et ärgu nad mingu tagasi Eestisse. Need ei kuulanud, ja tagajärjeks oli Kurmeti hukkumine vangilaagris ja Madissoni vangistamine taasiseseisvunud riigi ametnike poolt. Selline oli „tänuavaldus" Tiit Madissonile selle töö eest, mida ta oli teinud ajal, kui need hilisemad "ausad ja lojaalsed" ametnikud okupatsiooniriigi lakeidena neid kõige julgemaid ja aktiivsemaid kritiseerisid ja represseerisid. Meenutagem vaid, keda on taasiseseisvuse erinevatel aegadel edutatud kõrgetesse riigiametitesse ja mille eest? Presidendid on ordeneid jaganud - kellele? Tõelisi Eesti patrioote on samal ajal taga kiusatud ja maalt välja saadetud. Meenutagem, kuidas politsei tormas Jüri Böhmi juurde ja tiris ta politseiautosse, kui ta julges sinimustvalge lipuga minna Pronkssõduri juurde. Kes on meie riigis need ametnikud, kes otsustavad selle üle, kellele jagatakse ordeneid ja keda suletakse trellide taha? Kas meie rahvas ikka saab aru, mis tema riigis toimub? Kui saab aru, miks ta sellise olukorraga lepib? JAAK LAIDLA Harjumaalt Viimati muudetud: 20.03.2013
| ![]() Tagasi uudiste nimekirja |