Nädala juubilar OLEG BUROV 80

Oleg Burovi kirjutatu on alati silma paistnud eriliselt lennuka haardega - ta käsitleb üpris erinevaid, kuid alati erilist huvi väärivaid nähtusi ja olukordi. Ka suhtumislaadilt erineb Burov teistest - teda tuleb arvata kriitiliste optimistide kilda. Erinevate elukülgede napirealised käsitlused ei piirdu tal üksnes kritiseerimisega, vaid pakuvad ikka lahendusi. Sageli võivad need isegi tunduda liiga lihtsad nüüdse aja jaoks, mil taotletakse lahendusi mitte pideva töö ja hoole varal, vaid „projektide" abil. Aga kui keerulise küsimuse lahendus tõesti ongi lausa labaselt lihtne?

Otsingud internetis kinnitavad: Burov austab tervet mõistust ega tee saladust soovist säilitada närve ka kui tahes keerulises olukorras.

Suurte ja väikeste probleemide tabamisel ja avamisel ilmutab ta insenerlikku mõtlemist - kõiges kehtigu kindel kord ja ranged seaduspärasused, mis ei sõltu meeldivusest või mittemeeldivusest, hetkelisest kasulikkusest või kasutusest. Ühesõnaga, ka riigielu korraldamise ükskordüks kehtigu alati ja kõikjal!

Seepärast näiteks ongi muu hulgas teinud nii Burovile kui ka tema kaasamõtlejatele tuska, et kuigi taasiseseisvunud Eesti riik kuulutati järjepidevuse kandjaks, ei pandud siin õigusriigi kohaselt esmalt automaatselt toimima okupatsiooni- või inkorporeerimiseelseid seadusi, esmajärjekorras aga 1938. aasta põhiseadust. Ehkki viimane nägi ette, et põhiseadust võib muuta ainult Riigikogu, moodustati Riigikogu valimise asemel Põhiseaduslik Assamblee. Seepärast vaevab paljusid kodanikke seniajani mure: kas riigi järjepidevus seeläbi siiski ei katkenud; kas pole sündinud hoopis uus Eesti Vabariik? Väga kõrgel tasemel ägedalt korrutatud karme väiteid Eesti Vabariigi järjepidevuse kindlast katkematusest ei suuda osa kodanikke pidada usaldusväärseks, kuigi enamasti ollakse kujunenud olukorraga leppinud. Põhiseaduslikus Assamblees valminud põhiseaduse rahvahääletusele panemise hetkest Burov juhtis tähelepanu olukorrale, et tegutsetakse valesti, kuid kuuldavõtjaid polnud, ning nüüd pole parata -- mis viltu läks, see viltu olgugi. Senikui saame uue põhiseaduse.

Taasiseseisvunud Eesti areng vajas just niisuguseid tegijaid mehi nagu Burov. Seepärast pole imestada, et ta valiti 1988. a. oktoobris Rahvarinde juhtorganisse.

Noil segastel aegadel riigis läks vaja nii eesti- kui ka venekeelset autoriteetset esinemist, et saadaks aru, mis Eestis on toimumas ning mida taasiseseisvumine maale ja rahvale toob. Oleg Burov oli tasemel.

Teine valdkond, kus palju korda saadetud, on pensionäride huvide ja õiguste kaitsmine. Burov tõusis Eesti Pensionäride Liidu etteotsa ning kutsus ellu Eesti Sotsiaaldemokraatliku Pensionäride Ühenduse. Kõik see tähendas parasjagu poliitilist heitlemist nii kohalikul tasemel kui ka eurotandril (nt „Enne europension, siis euronõuded"). Pole parata, poliitiline eluvõitlus on Burovit valusaltki riivanud. Järelejätmatu aatemees on pidanudki mõnikord kahetsema ka mõnesugust järeleandlikkust.

Õigluse nimel tegutsemine lisab muresid. Kui erakonnad propageerisid Euroopa Liitu ja Keskerakond soovitas oma pooldajail hääletada Eesti liituastumise asjus südametunnistuse järgi, muretses Burov selle üle, et üsna rohkeid liitumisvastaseidkodanikke  esindavat erakonda Eestil polnudki.

Burovist saab kõnelda ka kui rahvavalgustajast. Tema enda sõnul on aidanud maailma ja inimesi mõista targalt vanaemalt ja vanaisalt talletatud hinnangud. Muu hulgas võlgnevad Kesknädala lugejad Burovile mitmeid selgekssaamisi asjus, mida võiks koondada pealkirja alla „Mõiste „rahvuslus" on sasipundar".

Kes on ta ise? Emakeeleks eesti keel - ema rääkis pojaga ainult eesti keeles, isaga suheldi vene keeles, vanaemaga saksa keeles. Nii olid tollased nn kolm kohalikku keelt väiksel tallinlasel juba varakult suus.

(Burovi ja temasugustegasuheldes tahaks neid  väga toredaid inimesi  määratleda nii: mitte-eesti eestlaskond.) Eestis elavatest venelastest rääkides ei jäta Burov ilmse uhkusega rõhutamata, et siinsesse vanimasse vene asurkonda on kuulunud muistsete, juba antiikautoritele tuntud slaavi hõimu veneedide järeltulijad, kellest tuleneb ka naaberrahva nimetus „venelased".

Teravalt on Burov välja astunud rahvustevahelise vaenu vastu, kinnitades: „Olen venelane ja ei mingit tagakiusamist või diskrimineerimist ei ole märganud ega tundnud. Venelaste tagakiusamisest räägivad ainult teatud ringkonnad oma poliitilistest huvidest lähtuvalt."

Keeleasjus võib Burov minna üsna n-ö filigraanseks. Ta nõuab: „Austage eesti keelt ja Eesti Vabariigi põhiseaduse mõisteid! Ärge jäljendage kadakasakslasi, pajuvenelasi ja võsainglasi väljendamaks oma pseudointelligentsi!"

Veel karmisõnalisem on Burov majandusstrateegia vallas: „Heaolu saavutab riik, mis ekspordib, mitte vaid impordib." Samuti: „Riik ei saa olla sõltumatu ja iseseisev, kui põhilised toiduained on sisseveetavad." Euroliidu ja NATO poolt nõutavate strateegiliste varude kohta: "Kõige kindlam ja pikaajalisem strateegiline varu on oma põllumees."

Ajaloosündmuste kohta, mida eri riikides võidakse kajastada risti vastupidiselt, leiab Burov: „Inimese arusaam konkreetsest ajaloolisest faktist oleneb paljuski, kui mitte tervenisti, tema sünniaastast ja -kohast; lasteaias ja koolis saadud teadmistest; kodusest kasvatusest ja vanemate vaadetest; selle seltskonna arusaamadest, kellega ta pidevalt suhtleb; tema enda positsioonist ühiskonnas."

Kokkuvõttes -- Oleg Burov kui tõsine Eesti mees on eeskujuvõtmiseks.

Tervist ja jõudu juubilarile - eeskujuandmiseks!

Kesknädala toimetuse nimel

TIIT MAKSIM

Juuresolev foto meeldib juubilarile enim. Sest meenutab teokaimaid aastaid ja kujutab mõtlevat meest.

Jaga |