Potjomkini külad ei sure

Kõigile Potjomkini teenetele lisandub see, et korraldades keisrinna Katariina II inspekteerimissõitu mööda riiki, lasi ta ehitada tee äärde terve rea näidiskülasid, et isevalitseja saaks rõõmu tunda oma alluvate ilusast elust Potjomkini aruka juhtimise all. Räägitakse, et see pole ajaloofakt, vaid anekdoot, kuid Potjomkini kogemuse on edukalt suutnud üle võtta tema järelkäijad, ja seda mitte ainult Venemaal.

Keskealised ja vanema põlvkonna esindajad mäletavad veel, kuidas linnades ja külades rahvas rõõmustas, kui oli oodata mingi kõrge külalise saabumist. Või veel - määratud päevaks hakati remontima maju ja teid, poodidesse toodi toidukaupu, mida vahel aastaid vabamüügis polnud olnud. Tõsi küll, kogu see ilu ja edu sai otsa väljaspool kõrge külalise marsruuti.

Eesti elanikud nägid sellist asja viimati eelmise sajandi 80-ndate aastate lõpul, mil meid külastas NSVL-i nimelise impeeriumi viimne juht Mihhail Gorbatšov. Tõsi küll, enne tema tulekut meie riiki eriliselt särama juba ei nühitud, kuigi liidrit veeti siiski vaid mööda paremaid teid ning külastas ta ka eranditult neid kolhoose ja ettevõtteid, mis tol ajal oma edukusega üldisest foonist erinesid.

Katariina II ajal peegeldus kogu Vene impeeriumi elu enam-vähem õukonnapoeetide oodides, sellistes nagu „Oo, Katariina Suur sõitis Tsarskoje Selosse!", ning mõnekümnelises trükiarvus välja antud õukonnalehtedes. Kui kellelgi oli julgust kirjutada tegelikkusest midagi sellist, mis ei läinud kokku ametliku kursiga, karistati teda samamoodi kui vabamõtlejat Aleksandr Radištševit.

Nõukogude ajal olid ajalehtede tiraažid juba hoopis teised - tänased toimetajad isegi mitte ei unistagi sellistest trükiarvudest. Kuid avaliku arvamuse kujundamise printsiibid on jäänud samaks: ajakirjanikel keelati näha midagi teistsugust, kui olid need Potjomkini külad, mis asusid peamagistraalide ääres. Üks säärane paik oli muide Eesti, mida tollal nimetati „Nõukogude Liidu läänevitriiniks".

Uutmine (perestroika) ja avalikustamine (glastnost) muutsid kardinaalselt ajakirjanduse tööpõhimõtteid. Ilmselt nii palju tõde, kusjuures enamikus kurba tõde, ei olnud rahvas oma maa kohta nii lühikese aja jooksul vist mitte kunagi kuulnud ja lugenud.

N. Liit lagunes. Elu tema rusudel hakkas tasapisi stabiliseeruma, kusjuures sellega koos muutusid ka massiteabevahendid aina rahulikumaks. Skandaalid ei liigutanud enam alustalasid - äärmisel juhul läks erru mõni tähtis ametnik.

Kuid, nagu selgus, pole heaolu igavene. Ja siis läks uuesti tarvis Potjomkini külasid. Tõsi küll, keisrinna Katariina II asemel on nüüd Tema Kõrgeausus rahvas, krahv Potjomkini rolli mängib aga meedia, mis suunab avalikkuse arvamust sinna kuhu vaja. Teiste sõnadega: on vaja seletada, et kõik on palju ilusam kui välja paistab ning et kõiksugused raskused on vaid pisikesed konarused teel kauni tuleviku poole.

Kui sirvida Eesti suuremaid ajalehti viimasest paarist aastast, võib märgata, et need hakkasid uusi Potjomkini külasid ehitama juba 2007. aastal. Kriis oli siis vaid tulekul, küll aga juhtus „pronksiöö", koos sadade ebaseaduslikult läbi pekstud ja D-terminali paigutatud inimestega. Seda sündmust esitati kui võitu mingite „pättide" üle ja muudmoodi rääkimine tähendas muutuda „rahvavaenlaseks".

Seejärel, ning mitte kedagi see enam eriti ei üllatanud, hakkas meedia igatepidi vältima teemasid, mis rääkisid „pronksiöö" poliitilistest ja ka majanduslikest tagajärgedest, eelkõige Venemaa transiidi kiirest kokkukuivamisest ning Eesti ärimeeste positsioonide kaotsiminekust Venemaal. Sellest ajast alates ei ole keegi kõva häälega välja öelnud, kui palju me siis ikkagi rahas kaotasime, kusjuures spetsialistide hinnangul võib juttu olla kümnetest miljarditest kroonidest.

Veel vähem üllatab see, et hiljem, kui kriis juba meie ettevõtete ustele koputas, ignoreeris „avalik arvamus", kui nii võib nimetada meie meediat, valitsuse eeskujul täielikult neid signaale. Vähesed asjatundjad aga, kes julgesid hoiatustega esineda, vilistati ajakirjanike ja ametlike „ekspertide" poolt välja. Tegelikult meie meedia tunnistas kriisi vaid natuke enne meie peaministrit Ansipit, kes tegi seda, nagu teada, alles 2009. aasta veebruaris.

Nüüd, ajal, mil asjade reaalne seis on selge isegi väikesele lapselegi, pole Ansip ja tema ministrid meedia jaoks enam kangelased. Potjomkini külade ehitamine aga jätkub täie auruga: olgugi et meil ei ole kõik praegu ja siin ideaalne, kuid tulevik euro näol on juba lähedal ning kõik teie praegused ja tulevased raskused on lihtsalt väikesed ebamugavused teel õitsengule. Justkui väikene konarus, mis raputas keisrinna tõlda mööda Vene avarusi sõitmisel...

ALEKSANDR TŠAPLÕGIN

Jaga |