Nädala juubilar AARNE RUBEN 40

2006. aastal lõpetas Ruben Tallinna Ülikooli eesti filoloogia erialal, 2008. aastal aga kaitses samas õppeasutuses magistritöö teemal „Ristikivi ja keskaeg".

Karl Ristikivi on läbi aegade olnud Rubenile südamelähedane autor. 2008. aastal ilmus Rubeni sulest järelsõna Ristikivi tuntud romaani „Õige mehe koda" ei-tea-mitmendale taastrükile.

Küpse mehe hoogne läbimurre tuli kümme aastat tagasi, uue sajandi algul. Ning sugugi mitte luulevallas. Nimelt võitis ta 2000. aastal Eesti romaanivõistlusel esikoha romaaniga „Volta annab kaeblikku vilet". Raamatuna ilmus see 2001. Samal aastal nägi veel trükivalgust „Vares-Barbaruse valitsus: ajaloolis-publitsistlik draama".

Nii süüvis Ruben Eesti ajalukku, eriti just XX sajandi alguskümnenditesse. Sama   perioodi käsitles „Lugusid Anveltist ja Kingissepast" (2007), mis põhineb ajaloo-ainel, ning „Ärid kuuliaukudega majades" (2009), mis samuti rajaneb ajaloosündmustel, ent siin on kirjanik lubanud oma fantaasial vabamalt lennata.

1920. aastate algusega seob Rubenit otsene perekondlik seik. Nimelt töötas tema vanaisa 1924. aastal politseinikuna Narvas. Kui tuli uus võim, määrati Aleksander Ruben koos perekonnaga küüditamisele. Politseiniku üheks süüdistuspunktiks sai ka detsembrimässu mahasurumine. See oli väljamõeldis, sest 1. detsembril 1924 ei juhtunud Narvas midagi märkimisväärset.

Rubeni ajalooraamatute puhul tuleb tunnustada teemavalikuid ja õnnestunud küsimustepüstitusi. Vares-Barbarusest ja tema valitsuse ministritest oli ajakirjanduses ajapikku ilmunud kümneid ja kümneid artikleid, Ruben otsustas neid üldistada ja mahutada raamatukaante vahele. Ning lisada küsimused: kuidas Eesti Vabariigi ajal kujutasid tulevase juunivalitsuse liikmed ette revolutsiooni, millal nad uutes oludes pettusid jne.

1920. aastate ja ka varasema osas võlub pühendumus eesti nimekatele bolševikele. Eks nad ole alates suurest perestroika'st jäänud arusaadavatel põhjustel tähelepanu alt kõrvale. Ent nüüdseks on ka perestroika-aegadest juba möödas üle 20 aasta. Ning ikka ja jälle tuleks värske pilguga üle vaadata meie erinevad ajalooetapid.

Muidugi, erialatsunfti liikmed saavad öelda, et Rubeni ajalooalastes käsitlustes jääb puudu allikakriitikast. Ent seda distsipliini ei õpetatud Tallinna Ülikoolis. Ning üldjuhul tugevneb vanuse lisandudes ka allikakriitiline meel.

Lisaks põhjalikumatele raamatutele on Aarne Ruben silma jäänud viljaka publitsistina. Olgu selleks kas tema enda töökohad ajakirjanduses: Maaleht, Kes-Kus, Pühapäevaleht, Õhtuleht, Arvutimaailm jt või siis jooksvad kommentaarid, alates tõsimeediast kuni Delfini.

Jooksva poliitika osas positsioneerib Ruben end vasakpoolse vaatlejana. Vaevalt on allakirjutanul õnnestunud Rubeni ulatuslikku produktsiooni jälgida. Ent näib, et tema ühiskonnakriitiline meel ja vasakpoolne suundumus on aastatega aina tugevnenud.

Ühes intervjuus Ruben kinnitas, et detsembris 1920 oleks ta Riigikogu valimistel andnud oma hääle Eesti Iseseisva Sotsialistliku Tööliste Partei (EISTP) nimekirjale. Seega - tegemist on pesuehtsa esseeriga. Esseerist veelgi vasemale jäid vaid kommunistid, kes olid ka riigivastalised. EISTP nägi arengut ikka omariikluse tingimustes.

On päris kindel, et tänane publitsist Ruben valutab südant nii Eesti Vabariigi mõnegi „pikaksveninud" päevaprobleemi üle.

Mida soovida tulevikuks? Kindlasti on ees tegusad ja viljakad aastakümned. Ehk saab peagi valmis ka Aarne Rubeni doktoritöö teemal „Nõiasõnad nõiaprotsessides Eestis ja Euroopas". Pole kahtlust, et sellest saab inspiratsiooni nii ajalooliseks kui ka ilukirjanduslikuks suurteoseks. Vast just üht suurteost oleks Aarne Rubenil vaja.

KÜLLO ARJAKAS

Jaga |