Mitte nimi, vaid erakond! Küsimused Europarlamendi valimisseaduse ümber

Avatud nimekirja puhul valija märgistab oma valimissedelil mingil moel ära konkreetse kandidaadi – kirjutab vastava numbri või nime või märgistab mitme nime hulgast selle ainuõige. Selline lahendus tekitab  võimaluse igale kandidaadile, et ta võib osutuda valituks, vähemasti teoreetiliselt. Niimoodi on üles ehitatud meie Riigikogu ja kohalike valimiste süsteem ning samasugune oli kasutusel ka viis aastat tagasi Europarlamendi valimistel – neil viimastel, tõsi küll, pärast rasket heitlust Riigikogu ja presidendi vahel.

Suletud nimekirja süsteem on risti vastupidi. Valija teab küll, kes on need kandidaadid, kes erakondlikku nimekirja on pandud, kuid tal puudub võimalus eelistada ühte teistele ning tema valik on suunatud ainult ühe erakonna eelistamisele teiste nimekirjade suhtes. Sellisel juhul on erakonna tahtmine mõnevõrra tugevam, kui seda on valija soov.

Tegelikult on mõlemad süsteemid nii demokraatlikud kui ka proportsionaalsed. Demokraatlikud seetõttu, et igasugune vaba ja võistluslik valimine on juba iseenesest demokraatlikkuse tunnus. Proportsionaalsus tagatakse sellega, et kõik kuus Eestile eraldatud kohta valitakse ühes valimisringkonnas – nii et neis kahes tähenduses pole avatud ega suletud nimekirjadel kuigi olulist vahet.

Kuid erinevus sellegipoolest on. Et asju mitte väga keeruliseks ajada, osundan ainult kolmele tahule suletud nimekirjalise süsteemi ümber, mis võivad tekitada probleeme.

Valija probleem

Valija peab järsku muutma oma harjumuspärast käitumist – siiani kõikidel valimistel on saanud väljendada oma suhtumist väga erinevatesse kandidaatidesse, nüüd peab ta sellise suhtumise üle kandma erakondadele. See võib osutuda vägagi keeruliseks. Mismoodi?  Ehkki poliitikateooria on arvamusel, et igasuguse valiku puhul peaks poliitiliselt haritud valija eelistama erakonda, õieti küll –  sellele erakonnale iseloomulikke ideesid, on kandidaat oma isiku kaudu valija jaoks ikkagi midagi konkreetset. Kandidaat on see, kes võib valijale seletada midagi, mis erakonna puhul võib arusaamatuks jääda. Kandidaati saab suhtuda kui teise inimesse, erakond selleks ei kõlba. Segadusse sattunud valija võib käituda  õige äärmuslikult – kuna ta ei oska teha valikut, siis ta lihtsalt ei lähe valima. Siiani pole madal valimisosalus meid kuigivõrd häirinud, suuresti ehk tõdemusel, et ka mujal maailmas, kus valimised kohustuslikuks pole tehtud, ei ole osalusnäitajad samuti kuigi kõrged. Teiselt poolt –  ohukell peaks meis helisema hakkama kasvõi siis, kui teame, et isegi väike hulk valijaid loobub oma võimalusest põhjusel, et temas tekitab segadust miski selles protseduuris.

Sestap oleksid võinud seadusandjad vältida seda võimalikku segadust, mis teatud osa valijate peades tekib ning pidanuks kujundama olukorra, kus kõik valimised käivad ühte loogikat järgides. Miks seda ei tehtud? Oskan näpuga näidata ainult erakondadele, sest kahjuks on märgatav üks suundumus, mis väljendub erakondade soovis monopoliseerida poliitiline elu.

Riigikogu valimistel suudeti täiesti märkamatult kodanike valimisliidud keelustada juba peaaegu 15 aastat tagasi. Kohalikel valimistel sama asi küll ebaõnnestus, kuid jõuline katse selleks tehti isegi kahel korral. Ka Europarlamendi valimistel saavad osaleda oma nimekirjadega ainult erakonnad, kuid see tundub nüüd juba nii harjumuspärane, et me seda suurt ei märkagi.

Suletud nimekirjad suurendavad kindlasti erakondade osatähtsust. Valija seisukohalt vaadates on tegemist ümberõppega. Me võime kõik rääkida elukestvast õppest, aga arvatavasti paljud meie hulgast on veendumusel, et kui on võimalik mitte õppida, siis nii käitutaksegi.

Kandidaadi probleem

Suletud nimekirja teine eripära seisneb selles, et erakonna poolt paika pandud kandidaatide järjestus valimiste käigus ei muutu. Ei saagi ju muutuda, sest valija annab oma hääle erakonnale. See nimekiri võidakse koostada vägagi demokraatlikul viisil, kuid ta koostatakse erakonna sees. Sellega aga võetakse osadelt kandidaatidelt ära lootuski üldse valituks osutuda.

Vaatame seda asja pisut konkreetsemalt.

Europarlamendis on Eestile eraldatud kuus kohta. Meie endi valimisseadus ütleb, et erakond võib oma nimekirjas välja panna 12 inimest. Isegi kõige suurema vedamise korral – kui üks erakond saaks sellise toetuse, mis annaks kõik kuus kohta talle – ei saa nimekirja lõpp loota mitte millelegi. Avatud nimekirja puhul võis ka esialgselt 12. kohal asunud kandidaat uskuda, et nüüd teeb ta hea kampaania, suudab veenda valijaid igas Eesti nurgas ja tänutäheks osutubki valituks, siis praeguse süsteemi järgi on ta algusest kuni lõpuni autsaider.

Veelgi enam – erakond ootab temalt endiselt aktiivset osalemist kampaanias, kuid nüüd on see viimane kandidaat sattunud keerulisse olukorda. Ta ei pea oma kampaaniat üles ehitama seisukohale, et tema ise on hea ning valitagu teda. Temalt oodatakse, et seletab valijatele, kui hea on tema erakond ning kui sobilikud on nimekirja tipus asuvad kandidaadid. Tegelikult pannakse sellise kampaaniaga proovile ühe või teise poliitiku lojaalsus nii erakonna kui ka tema otsuste suhtes.

Analüütiku probleem

See võib olla probleemiks ka erakonnale. Igalt analüütikult oodatakse mingisugust tulemuste prognoosimist. Sellega tegeldakse aktiivselt ka erakonnasiseselt. Prognoosimise üks kõige tavalisemaid võtteid on minevikku kiikamine: kuidas läks eelmisel korral või kuidas on läinud viimastel aastakümnetel? Selle järgi püütakse mõistatada, kuidas võiks minna nüüd. Loomulikult tulevad appi arvamusuuringud, teiste maade kogemused, kampaania ülesehitus. Kindlasti annavad oma osa ka poliitikute või erakondade soovunelmad.

Kui võtame prognoosimise aluseks minevikus toimunud valimisi, siis olemegi lõhkise küna ees. Probleem on selles, et viimati toimusid suletud nimekirjadega valimised Eestis 1932. aastal – seega enam kui kolmveerand sajandit tagasi. Nendest osavõtnud inimesi peaaegu et polegi ja ka nende väheste mälust on väga vähe abi. Seega ei oska me prognoosida, kuidas valijad võiksid sellise valimissüsteemi puhul käituda, kuna sisuliselt on tegemist esimese korraga. Targemad saame olla alles järgmisel korral.

Vist ainus kindel asi, mida teame, on see, et valijate osalus tuleb madal. Seda me teame, tuginedes oma kogemustele, kuna 2004. a. oli osalusprotsent umbes 27. Seda me teame, tuginedes teistes riikides toimunud valimistele: kahel viimasel korral (1999, 2004) langes osalus kõikides euroriikides kokku alla 50%. Pole ühtegi märki, et paari kuu pärast see näitaja  märkimisväärselt tõuseks. Ehkki tahaks loota, et ta Eestis tõuseks kasvõi ühe kolmandikuni. Kuid ka see kuulub soovunelmate alla.

Edasi võib üsna suure kindlusega väita: ükski erakond ei saavuta sellist edu, et saaks endale kõik kuus kohta. Seda välistab suure tõenäosusega proportsionaalne valimissüsteem, ning seejuures pole oluline, kas kasutatakse avatud või suletud nimekirju. Veidi väiksema tõenäosusega saab tunnistada, et vaevalt jagunevad need kohad kuue erakonna vahel võrdselt – selline proportsionaalsus oleks erakordselt üllatuslik, kuigi päriselt mitte võimatu.  

Lõpetuseks

Põhimõtteliselt oleksime saanud neid valimisseaduse keerdkäike vältida. Euroopa Liit kirjutab küll ette, et Europarlamendi valimised peavad olema proportsionaalsed, kuid see on ka kõik. Sügavutiminekud on iga liikmesriigi enda teha. Ideaaliks võiks pidada, et kõik võimalikud valimised toimuksid enam-vähem ühe ja sama skeemi järgi. Eks ta laias laastus meil nii ongi, sest kõik valimised – Riigikogusse, kohalikku volikogusse ja Europarlamenti – on proportsionaalsed.

Aga on ka erinevusi, mis võivad tekitada väikeseid segadusi.

Riigikogu ja kohalike volikogude valimised on avatud nimekirjadega, Europarlament aga suletud variandis – nagu eelpool oli ka selgitatud.

Erakonna roll on kõige väiksem kohalike valimiste puhul, seal ei mängi partei poolt esitatud järjestus formaalselt mingit rolli. Europarlamendi puhul on see absoluutne, Riigikogu valimistel on ka erakonna silmis tahaotsa paigutatud kandidaadil veel teatud võimalus.

Häälte ümberarvutamisel kohtadeks on viimasel ajal tekitatud erinevused. Riigikogu valimistel kasutatakse nn modifitseeritud d’Hondti – see on selline süsteem, kus kasutatakse astendamist – vastav rida näeb teatavasti välja kui 1, 2 ^0,9 , 3 ^0,9 , ....., n ^0,9

Kohalikel valimistel võeti nüüd astendaja maha ja Europarlamendi valimistel polnud seda ka mitte eelmisel korral. Astendajaga variant  soosib võitjat, astendajata – seda nimetatakse klassikaliseks d’Hondtiks – on tulemus veidi rohkem proportsionaalne.

Proportsionaalsetes süsteemides kasutatav arvutamine tundub muidugi  pisut keerulisena, kuid ilma selleta ei pääse. Samas peaksid seadusandjad meeles pidama, et valija pikapeale harjub ka kõige keerulisema süsteemiga ning harjumuse jõud on tugev. See tähendab, et kui üks võte on välja pakutud, siis ei tohi teda hakata järgmisel korral muutma – nii tekiks suurem segadus. Isegi suletud nimekirja süsteemi katsetame veel paar-kolm korda, ja siis vaatame, kas seda tasub muuta või mitte.

 REIN TOOMLA, Tartu Ülikooli riigiteaduste instituut

Jaga |