Mürtsub trumm ja pillid hüüavad...

KARL METSAOTS,      23. veebruar 2005


Kadrill snaiperiga
Kuidas ma olin oma pataljonist eraldunud ja jälle ühe öö veetnud teisel pool maanteed operatiivgrupi juures, enam ei meenu. Mäletan vaid pataljoni komsorgi esimest asetäitjat vanemseersant Sterni, kes mulle mingeid eluvõõraid õpetusi kippus jagama. Öösel jäi ta langeva männiladva alla. Hommikul olin mina ise õpetuste jagaja.
Kolmas päev lõppes õhtuse päikesehelgiga. Seisime metsaserval, kust lummetallatud kitsas rada viis mäekalda ääres seisva lihtsa taluvankri juurde. Keegi tark teadis rääkida, et hobune olla aiste vahelt maha lastud ja voorimees haavata saanud. Ei osanud seekord neid sõnu kaaluda, valmistusime hüppeks. Ometi polnud näha ei vankrirada ega hobusekorjust. Küllap oli see vanker sinna seisma jäänud juba mullu suvest. Voorimees ei saanud sel juhul olla meie korpusest. Aga analüüsivõime oli mind maha jätnud, kuulasin ainult jutumulinat.
Vankri juurest pööras rada alla noore männitihniku vahele. Piilusime võsast. Juba oli minu saatjatel teada, et kui hulgakesi minna, siis võibolla nopib snaiper ainult ühe, teised lähevad läbi. Ta laskvat ka haavatud ära viia, ei segavat vahele. Neil meestel oli juba kasutada poole päeva jooksul kogetu, suust suhu edasiöeldu, mis sisaldab alati parasjagu laste telefonimängu üllatusi.
Võtsime hoogu. Esimene jooksis, siis panin mina talle järele. Kolmas jäi võsa äärde passima. Esimene pööras vankri juurest juba ära. Läbi läks! Nüüd jõudsin mina vankri juurde, lisasin kiirust. Nagu terav piitsalöök laksatas kõrvust mööda, jooksin rada mööda alla. Juba oli ka kolmas mees minu taga mändide vahele jõudnud ja ähkis: „Tavaliselt laseb ta ikka esimese läbi, teisele tõmbab pihta, kolmandat ta enam sihtida ei jõua." Seda oleksid võinud need supitoojad mulle varem ütelda. Oli see äkktarkus või väljamõeldis? Nii palju teadmisi poole päevaga juba ei korja, olin ma kindel. Aga kogetud tarkus tasus kõrva taha panna.
See pisikene lagendik, mida valitses saksa snaiper, katkestas meie ühenduse teiste pataljonidega. Poolsada meetrit, meie ainus ühendustee tagalaga, polnud meie otsese kontrolli all ja oli vastasele vaatluseks täiesti avatud. Raudtee poolsesse külge jäi lage väli, kraavikaldal hõre võsa. Vasakul künkaserval aga pidid olema vastase positsioonid. Teati juba kinnitada, et võsaäärne on mineeritud ja ainsaks teeks ongi rada, mis viib snaiperi kuuli ette.
Siitsamast männituka tagant läks rada alla, sügavasse kraavi põhja. Tuli joosta paarkümmend meetrit kummargil, enne kui hõre võsakardin jälle varju pakkus. Võsastunud metsalapp võis olla vaevalt hektarit poolteist, sinna oligi meie pataljon koondunud.
Kahe esimese lahingupäeva järel polnudki meid ülearu palju. Vastane uhtus meid üle miinidega. Kogu aeg kostis haavatute kisa. Küll hüüti appi sanitari, küll ema. Need olid poiste hääled, laste halisevad hääled.
Juhtkonna varjendid olid kaevatud kõrgendikupoolsesse kraavikaldasse, kus oli varjavaid noori mände ja kuuski. Pataljoni kamandamine oli jäänud juba meie roodukomandöri vanemleitnant Meibaumi kühmus õlgadele. Komandopunkti rajamine oli just lõpetatud, kui kohale jõudsin. Nelinurkne järsu seinaga auk, 2 x 2 meetrit, pakkus istujale varju. Sügavust oli tal püstiseisja nabani. Augu kaldasse oli kaevatud ülesronija tarvis trepiaste.
Pataljoni sideülem oli tulnud kaema. „Peate pealt katma palkidega, muidu potsatab mõni miin teile pähe." Tema enda varjend oli nagu kartulikoobas. Vastu õhtut partsataski selle katusele miin ja purustas lae. Üks palkidest langes sideülemale õlale ja murdis luid. Ohvitser kanti ööpimedas ära tagalasse.
Oma karabiiniga jäin pataljoni staabi käskjalaks. Snaiperiametist olin küll prii, aga tänu saksa snaiperi visadusele pidin end ikkagi lugema tema partneriks. Mul tuli joosta iga päev üle tolle väikese lagendiku, mille ääres kolleeg mind juba ootas. Mõnel päeval pidin isegi korda-kaks jooksma edasi-tagasi ja trotsima kuule, mida vastase snaiper oli minu tarvis rauda lükanud.
Ju ta mind ikka tundis, sest mu kasuka hõlma vahelt vaatas välja valge vineerist planšett, mille vahel olid ettekanded ja korraldused. Muidugi pidi ta taipama, et tegu on käskjalaga, ning seda usinamalt mind püüdma. Ometi teist nii truud sõpra tal polnudki, kes ikka ja jälle end näitamas käis. Toidutoojad möödusid pimedas, haavatuid tassiti samuti pimedas. Keset selget päeva trügis siit harva keegi läbi.
Järgneb

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)