Kõige taga on hirm ja viha

Eesti taustaga soome kirjanik Sofi Oksanen on hinnanud Eesti olusid ja inimesi nõnda: kõige taga on hirm! Valitsus ja valitsejaid upitanud majanduse ja panganduse liit on hirmul, et võim võib käest libiseda.

Eesti valijaskond on seni omaks võtnud parempoolse maailmavaate. Vihatakse kõike, millel tundub olevat sotsialismihõngu. Olgugi ise paljas ja näljas, valitakse valimistel ikka Reformierakonda - sest muidu müüb Savisaar meid Venemaale maha! Kas ja miks ta peaks seda tegema, pole tavalisele inimesele tähtis - aastaid ajuloputust teinud kroonumeedia on selle eest hoolitsenud, tagudes pähe: Savisaar on ohtlik!

Ometi nõustutakse, et Savisaar on Eesti kõige tugevam poliitik. See tekitabki poliitikutes viha, sest tippu saavad tõusta ainult egotsentrikud - et jõuda võimule kas või üle laipade. Siit on ka arusaadav, miks on Keskerakonnast nii sageli ja nii arvukalt lahkujaid. Savisaar on mõnel ees, temast ei saa üle ega ümber, oledki alati erakonnas „teine ešelon". See aga ei mahu mõnedel hinge, sest enda arvates on nemad ikkagi parimad.

Nõukogude väikekodanlus

Edgar Savisaarel on suur toetajaskond, aga ka vaenlastest ei ole puudu. Savisaart ei salli teatav osa rahvast, kes saavutas nõukogude ajal mõningase heaolu (individuaalelamud, „Ladad", suvilad). See oli algav nõukogude keskklass. Nüüd on need vaevatud hinged raskustes, ning lauldes lauluväljakul Eesti Vabariigi poolt, tulevad Edgar Savisaart kommunistiks sõimama. Need isikud ei kannata võimu. Tugeva isiksusega juht on nende meelest kahtlane, siit siis Savisaare probleem - ta ei pälvi keskklassi armastust, vaid pälvib viha.

Viha aga võtab äärmuslikke mõõte - kuni füüsilise likvideerimiseni (tapmiseni) välja. See mõte oli õhus juba 24. augustil 1991. aastal ERSP suurkogul (vt Eesti Ekspress 4.01.2007, andmed ERSP arhiivis). Kuidas IRL kui ERSP järglane kommenteeriks oma selliseid maffiaplaane?

Koostöö Edgar Savisaarega ei tule kõne allagi - nii deklareerisid kõigi paremerakondade juhid Postimehes tänavu 5. septembril. Hirm ja viha pimestavad nende silmi.

Riigil kohe peab olema sisevaenlane. Seda pidevalt vaateväljal hoides ei jäeta rahvale aega mõelda tegelikule olukorrale. Ajakirjandus mõnitabki Keskerakonda naudinguga - võrdsust ja vabadust võib anda ainult eliidile, uuele Eesti aristokraatiale.

Eesti aristokraatia

Seda lõiku võiks alustada Kaarel Tarandi mõtteheietusega Eesti Üliõpilaste Seltsi albumist (Tarand, K. Kasvuraskused. EÜS Album XVIII, 2000, lk. 53-60): „/.../ Ühiskonna arengu tagamiseks on aristokraatia olemasolu vältimatu /.../, saame põhisuunad, millele EÜS lähikümnenditel keskenduma peaks, sest kes veel kui mitte EÜS sobib täitma eesti aristokraatia osa. /.../"

Eesti aristokraatia tegemine edeneb jõudsalt: meil on juba uued mõisahärrad (Mart Helme ja Eerik-Niiles Kross), usinasti tellitakse perekonnavappe. Uued tõusikud on juba saanud üle 300 isikuvapi, olgu see või „kuretiib kalasabaga", sest on enesetunnet kõditav, kui sind „pingviinide paraadil" esitletakse kui von Tarand või sir Laar.

Oskar Luts on oma romaanis „Suvi" kirjeldanud neid „rahvavalgustajaid", kes teevad naljakaid hüppeid mingisuguse otsitava aristokraatia poole. Neist mõni hüppab aeg-ajalt haruldaselt kõrgele, saab sellest otsitavast „aristokratismist" hammastega kinni ning kõlgub mõninga aja maa ja taeva vahel. Harilikult katkevad hambad, mõnikord rebeneb miski seal üleval, ja siis langeb kõlkuja alla tagasi, tükk „aristokratismi" irvitavates orjalõugades.

Kogu seda tõusiklikku eneseupitamist ja võimuahnust juhib meie ajakirjandus.

Eesti ajakirjandus

Üks mees on öelnud: kelle käes on ajakirjandus, selle käes on avalik arvamus; kelle käes on avalik arvamus, sellel on õigus; kellel on õigus, selle kätte läheb võim.

Eesti ajakirjandus on valitseva eliidi teener. Olles neljas võim, on ta end müünud majandus- ja pangandusklikile. Eesti ajakirjandus külvab viha. Hirm, et Keskerakond võib tulla Eestis võimule, ajab parempoolseid marru. Arulage vihkamine viib kohati groteskini. 19. jaanuari saates „Olukorrast riigis" ei väsinud Anvar Samost kordamast, endal hääl vihast kime: „Kes on Savisaar? Ta ei ole keegi, ta ei ole absoluutselt keegi!" Jne. Võitlus käib Savisaare vastu, nii et kivi ei jää kivi peale.

Kallutatud ajakirjandus võib kirjutada lõpmatuseni, seda enam kohalike omavalitsuste valimiste eel. Aga rahvast ei saa lõpmatuseni lollitada. Inimesed on mõtlemisvõimelised - kaua sa ikka end ninapidi vedada lased.

Veel kord klassikuid tsiteerides: inimesed, olge valvsad!

IVO KUUSK, Eesti kodanik

Jaga |