Mis saab edasi?

MIHHAIL STALNUHHIN,      16. mai 2007


Kaheksa aastat tagasi lahkusime, mina ja Vladimir Velman, tollase rahvastikuministri Katrin Saksa töögrupist, mis tegeles integratsiooniprogrammi väljatöötamisega.

Meie jaoks oli juba siis selge, et sellise programmiga saab ehk Euroopale puru silma ajada, kuid praktikas annab see vaid negatiivse tulemuse.

Tollal valati meid poriga üle, mingit sisulist dialoogi ei tahtnud keegi pidada. Nüüd saimegi tagajärje, millega peame kümneid aastaid edasi elama.

Kohtun ja räägin kümnete inimestega iga päev. Silme ees on selge pilt nende emotsioonidest.

Olen nördinud. Ei lohuta isegi selge arusaam, et tegu on valitsuskoalitsiooni poolt kavandatud ja läbi viidud aktsiooniga, mille üks põhilisi eesmärke oli ühise ämbrisseastumisega koalitsioonipartnereid kõvemini omavahel siduda. Valetav peaminister, silmakirjalik Riigikogu. Eesti väärib paremat.

Loen kõrgete ametnike igasuguseid pöördumisi ja saan aru, et neil puudub mingisugunegi seos reaalse eluga. Hingehaavu saanud sajad tuhanded inimesed elavad nende meelest mingis teises riigis, mis kuidagi ei ühti ministrite ajudes kujunenud stereotüüpidega. Neid ju tegelikult huvitab ainult isiklik reiting.

Olen vihane. 13-aastane raskelt haige poiss visatakse vastu maad, virutatakse talle kaikaga neerudesse ja lüüakse raskes saapas jalg selja peale – selleks, et teda ilma vanemateta üle kuulata, välja selgitada süü puudumine ja mitme tunni pärast koju lasta. Kas see on see riik, millest kui unelmast rääkisin ma oma 1700 eesti keelt tuupinud õpilasele 1990-ndate alguses? Vandaale on vaja iga hinnaga peatada, kuid siiski ei tohi selle hinna sees olla meie laste füüsiline ja ka vaimne tervis.

Olen segaduses. Kas Eestis elavaid muulasi on kellelgi vaja? Mõtlen, et valitsusel jäi tegemata üks väga tähtis asi, mida muidugi võiks ka praegu teha: korraldada selline nädal, mille loosungiks oleks „Nädal ilma muulasteta". Huvitav, mis juhtuks, kui nädala jooksul muulastest energeetikud ja kaevurid, õpetajad ja sadamatöölised, ehitajad jne oma töölt puuduksid? Võib-olla siis need, kes praegu ülimalt küüniliselt Eestis elavate muulaste ees komplimentidega esinevad (loe suvalist Ansipi, Ilvese, Ergma jt üleskutset) saaksid aru, et sõnad ei maksa – maksavad teod. On vaja toimivat dialoogi, mitte valelikke ülistusi.

Kunagi Tartus jutustati mulle, kuidas ühes ühikas kamp idioote tüdruku ära vägistas. Loo point seisnes viimase vägistaja lahkumissõnades kaaslastele: „Loodan, et see jääb meie vahele."

Tunded on ärevad. Nagu selgus, on väga lihtne ühiskonna meelt muuta. Kes ja milliste vahenditega hakkab järgmine kord meiega manipuleerima oma väikeste ja väiklaste eesmärkide saavutamiseks?

Olen ootuses. Mis saab edasi?



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (22)