Neid kuritegusid ei unustata iialgi

RALF R. PARVE,      27. juuni 2007


Suur vene poetess, kommunistliku võimu poolt ahistatud Anna Ahmatova on 1937. aastal toimunust loonud luuletsükli "Requiem".

Anna Ahmatova abikaasa Nikolai Gumiljov hukati kommunismivastasuse tõttu 1921. aastal. Luuletajanna abiellus uuesti Vladimir Shilejkoga ja seejärel Nikolai Puniniga.

Kui Ahmatova abikaasa Nikolai Punin ja poeg Lev Gumiljov vangistati 1935. aastal, kirjutas poetess lühikese kirja, milles palus võimudel nad vabastada. Nad lastigi siis vabaks.

Lev Gumiljov vangistati 1938. aastal uuesti ning mõisteti 14 aastaks vangi ja sunnitööle, Nikolai Punin aga suri Gulagis.

Aastail 1935–1940 kirjutas Ahmatova põhiosa oma "Requiemist", mis on traagiline meistriteos Stalini terrori kohta.

Nn Suure Isamaasõja ajal kirjutas Ahmatova luuletusi Leningradi 900-päevasest blokaadist ja need said ilmuda „Pravdas". 1946. aastal sattus poetess koos teiste väljapaistvate vene kultuurikorüfeedega Zhdanovi komparteilise hukkamõistu alla ning tema loomingule pandi avaldamiskeeld.

Ahmatova populaarsus kasvas veelgi pärast tema surma 1966. aastal. Luuletsükkel „Requiem" – üks väljapaistvamaid 20. sajandi mälestusmärke Stalini terrori ohvritele – nägi trükivalgust aasta pärast autori lahkumist.

Samal aastal ilmus „Requiem" vene- ja eestikeelsena USA-s. Luulekogu vasakpoolsetel lehekülgedel oli trükitud Ahmatova värsid, kõrvallehekülgedel aga eestindus Marie Underilt.

Raamat algab pöördumisega "Eessõna asemel":
"Kohutavail jezhovshtshina-aastail veetsin ma seitseteist kuud ootejärjekordades Leningradi vanglate väravate ees. Kuidagi kord keegi "tundis mu ära". Siis minu taga seisev siniste huultega naine, kes kindlasti kunagi ei olnud kuulnud minu nime, ärkas meile kõigile omasest tardumusest ja küsis, sosistades mulle kõrva (seal rääkisid kõik sosinal):
– Kas SEDA suudate kirja panna?
Ja ma vastasin:
– Suudan.
Siis libises midagi naeratusetaolist üle selle, mis oli olnud kunagi tema nägu.

21. aprillil 1957 Leningradis."

Toome ära paar katket „Requiemist" Marie Underi tõlkes:

Sissejuhatuseks

See sündis, kui ainult veel koolnu
Näol naeratus võttis maad.
Ja tarbetult kõlkus kui olnu
Oma vanglate seas Leningrad.
Sündis siis, kui piinadest hullund
Astus hukule määratud hulk
Ja veduriviledest rullus
Neile hüvastijätmise huilg.
Surmatähed me kohal taevas, veriporiste saabaste all
Süütu Venemaa krampide vaevas,
Vangiveokite rehvide all.

1.

Sind viisid nad koidiku kumal,
Ma saatsin sind silmavees
Kui surnut nii abitumalt
Lapsed nutsid toas hämarduvas,
Küünal vaakus ikooni ees.
Su huuli pühamu paistel,
Surmahigis laupa ei unusta saa.
Tuleb mul kui streletside naistel
Kremli torne all ulguda.

1935

Ja masendav on Anna Ahmatovat lugedes tõdeda, et tänapäevane Kreml püüab kõike seda 1937. aastal ning järgnevatelgi terroriaastatel nii oma rahva kui ka teiste rahvaste kallal toimepandut jälle õigustada.




Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (20)