Haigekassa ravib tervet riiki

Tõdemused enam ei aita

 Kuigi miinust põhjendab Haigekassa juhataja Tanel Ross eelkõige kolme teguriga – inimesed olid liialt haiged, haiglate ületöö, kallis C-hepatiidi ravim – on süsteem tegelikkuses hukule määratud, ning seda on nii siin- kui ka väljaspool piire teatud rohkem kui 10 aastat.

Mullu esimesel poolaastal oli haigekassa samuti 22 miljoniga miinuses. Muudatusi pole raatsitud seni aga teha, sest süsteem on keeruline ning ühel või teisel moel tuleb teha ebapopulaarseid otsuseid – kas raha kusagilt juurde leida ehk tõsta näiteks makse või haigekassakulusid vähendada ehk ravivõimalusi ja soodustusi koomale tõmmata.

 20. septembril rõhutasid süsteemi patsiendivaenulikkust kõva häälega ka tervishoiutöötajad, kes korraldasid hoiatusstreigi. Streikijad ütlesid õigesti, et arstiabi pole juba praegu õigeaegselt kättesaadav, kuid ometi planeerib valitsus riigieelarves ikka ja jälle tegelikkusest väiksemaid tervishoiukulusid, sest riigi eelarvetasakaal on olulisem kui inimeste tervis.

 Haigekassa reservis on 190 miljonit eurot. Riigi teine suur kassa – töötukassa – toodab aga plussi juba mitmendat aastat, ning selle reservid on juba enam kui 600 miljonit ja kasvavad veelgi, kuid taaskord lapitakse rahaga muid auke, et eelarve tasakaalu näidata.

 Haiget haigekassat ravitakse aga järjepannu vaid plaastritega. Üks minister nõuab raha juurde ja teine minister vastab, et raha tuleb kõigepealt leida süsteemist endast ning eelarvet ei saa teha nii, et rahus minnakse kümnetes miljonites miinusesse. Iseenesest on kummalgi ju õigus, ainult et mõlemad istuvad eelarve tegemise ajal Haigekassa nõukogus ja nende teesid aitavad patsienti samapalju kui vaikne nördimusohe mitu kuud eriarsti juurde pääsemist oodates.

Maksud hoopis vähenevad

 Millised on siis lahendused ajal, mil meie ootused ravile hoopis suurenevad, aga võimalused vähenevad? Koalitsioonipoliitikute arvates võiks see lahendus olla sotsiaalmaksu vähendamine 1% võrra, tehes seda mitte korraga, vaid kahe aasta vältel. Põhjendatakse seda tööjõukulude allatoomisega ja eeldusega, et teeme Eesti ettevõtjatele ihaldusväärsemaks.

 See on muidugi tõsi, et tööjõumaksud on Eestis tööandjale küllaltki suured, kuid 1% sotsiaalmaksu langus on naeruväärne nii tööandjaid kui ka haigekassat silmas pidades. Eesti Arstide Liit on öelnud, et maksu vähendamine paneb löögi alla arstiabi rahastamise ja võib põhjustada niigi üleliia pikkade ravijärjekordade pikenemise. Tööandjate Keskliidu hinnangul ei mõjuta 1% langust aga põhimõtteliselt midagi.

 Samal ajal kaitstakse aga ettevõtete, seejuures raha välja viivate välispankade kasumit ja maksuvaba dividende kõigi vahenditega. Ehk ettevõtete omanikud ja tihtipeale ka ühiskonna jõukam kiht maksab endale palgatulu asemel osanikutulu, kuid ei osale ühises sotsiaalmaksukatlas. Lisades siia näiteks moepärast enesele miinimumpalga maksmise, saab dividendivõtja väikese raha eest siiski ka ravikindlustuse, mille eest palgatööline annab riigile igal kuul suuri summasid sõltuvalt oma palgast

 Kõva häälega on räägitud ka inimeste omaosaluse suurendamisest, mis taaskord on vesi pigem jõukamate veskile. Omaosalus on meil praegu juba ligi veerand tervishoiukuludest ja on oluliselt kõrgem Euroopa Liidu keskmisest. Seega on kriitiline piir selles valdkonnas juba käes ja edasi ei tohiks siit enam kindlasti minna. See tähendaks jõukamal järjel olevatele inimestele võib-olla tõesti paremat teenust, kuid omaosaluse suurenemisega kimpu jäävatele inimestele hoopis võimaluste halvenemist.

 Rahandusministeeriumi asekantsler Dmitri Jegorov on märkinud, et praegu koheldakse töötuid, pensionäre, kõrgepalgalisi ja dividendimiljonäre ühtemoodi. Ta on välja pakkunud, et näiteks ravimisoodustus võiks sõltuda patsiendi sissetulekust. Kui tõepoolest arvestataks siin ka dividendivõtjaid, oleks mõttel jumet, sest ravimipaki eest välja käidav 25 eurot on ühe inimese jaoks hoopis teises väärtuses, kui sellisel inimesel, kes igal kuul püüab ots-otsaga välja tulla pere toidukuludega.

 Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et Haigekassa esimese poolaasta miinus on probleemi veepealne osa, mis poleks nii suurt tähelepanu väärt, kui süsteem ise oleks jätkusuutlik. Probleem pole Haigekassas või selle juhtimises ega isegi ainult sotsiaalmaksus, vaid Eesti üldises maksupoliitikas ja valikutes.

TÕNIS MÖLDER,

Tallinna Pirita linnaosa vanem

Jaga |