Tänases maailmas domineerib egoism

HEIDO VITSUR,      05. märts 2003




Inimkond on seni enamasti toiminud nii nagu pime kassipoeg, kel pole vähematki aimu, kuhu ta tegelikult läheb. Kuid sellest murelikust tõigast on üksikuid erandeid, mis ei lase lootusel paremasse tulevikku täiesti kustuda.

1963. aastal, ainult paar aastat pärast seda, kui Nõukogude Liit oli oma Novaja Zemlja tuumapolügoonil viinud atmosfääris läbi paari ülisuure vesinikupommi katsetuse ja nende käigus õhku paisatud radioaktiivne saast mööda tervet põhjapoolkera laiali kandunud, leppisid Ameerika Ühendriigid ja Venemaa kokku tuumakatsetuste lõpetamise kolmes keskkonnas - õhus, maal ja vee all. Leppisid kokku, sest tuumasõda oli selleks ajaks muutunud mõttetuks eelkõige suurriikidele, kes ise oleks kõige rohkem kannatanud. Lepiti kokku ka sellepärast, et tuumarelvakatsetuste samas vaimus jätkamine oleks mõnevõrra pikema aja jooksul kui tuumasõda seadnud inimese eksistentsi maal otsesesse ohtu.

1960. aastatel hoiti katastroof ära

Lepiti kokku, sest riskid olid nii poliitikutele kui ka rahvale täiesti ilmsed. Kuid erilist tähtsust omas seegi, et sisuliselt pidid kokku leppima ainult kaks riiki. Liiatigi need, kel polnudki keelustatud sfäärides vaja katsetusi enam läbi viia ja kellele tuli isegi kasuks, et teised riigid oma esimesi tuumarelvakatsetusi niisama lihtsalt korraldada ei saaks, kui nemad seda tegid.
Kõigele vaatamata pääsesid 40 aastat tagasi võidule mõistus ja vastutustunne ning üks inimkonda ähvardav katastroof hoiti ära.
Säästva arenguga, õigemini selle puudumisega, asi niisama lihtne ei ole. Esiteks pole oht ega ohu allikas sama ilmsed ja selged kui tuumarelvade korral. Kuigi Maa kliimaga tundub hetkel tõepoolest midagi lahti olevat, teatakse väga hästi, et see "midagi" ei ole siiski midagi enneolematut Maa kliima mitme miljardi aasta pikkuses kujunemisloos. On ju jääajad ja soojenemised vaheldunud pidevalt ning ettearvamatus rütmis. Võime aga päris kindlad olla, et ühelgi eelneval suurel kliimamuutusel pole fossiilsete kütuste põletamisega inimese poolt küll pistmist olnud. Et praegu Alpides liustikud sulavad, on fakt, kuid liustike alt ei tule ju välja midagi muud kui ainult nendesamade metsade jäänused, milles kaks tuhat aastat tagasi sammusid Rooma peale Hannibali sõjaelevandid.
Aga kui me inimest eelmistes soojenemistes süüdistada ei saa, näivad kliimamuutused läbi kõigi aegade päris hästi korreleeruvat Päikese aktiivsusega. Et praegu on päikese aktiivsus suur, paistab välja kas või möödunud suve lõpu kaunitest virmalistest.
Kuid loetletud asjaolud ei ole siiski tõestuseks, et need mõned protsendid CO2-st, mis lisanduvad täiendavalt Maa süsinikuringesse inimtegevuse mõjul, ei või oma väikesele osatähtsusele vaatamata olla meile mittevajalike või isegi katastroofile viivate protsesside käivitajaks. Me lihtsalt ei tea, milline on see sulg, mis murrab kaameli selgroo, ja seepärast ei tohiks me omalt poolt niigi eksisteerivaid riske kergekäeliselt suurendada.

Võimatu on inimvajadusi igavesti ignoreerida

Teiseks põhjuseks, miks ükski inimene terve maailma jätkusuutlikkusega arvestamata ei saa jätta, on see, et kui ka praeguse ja tulevase inimtegevuse mõjul katastroofilist soojenemist ei tule, kasvab inimeste arv maailmas ikkagi jõudsalt, ja juba mõnekümne aasta pärast on meid kõigele vaatamata paari miljardi ehk kolmandiku võrra rohkem kui täna. Maailmas elab siis üle kaheksa miljardi inimese, kellel kõigil on oma väärikus ja vajadused, mida meie globaliseerunud maailmas on võimatu igavesti ignoreerida.
Kuigi maailma ressursid ei saanud ega saa otsa sellisel moel ja ajal, nagu seda ennustas Rooma klubi, jääb kõiki ressursse, olgu näiteks nii lihtne ja vajalik asi nagu joogivesi, iga inimese kohta iga aastaga järjest vähemaks.

Maailm pole säästma õppinud

Kahjuks pole aga optimistlikus meeleolus lõppenud ja sellepärast edukaks peetavast Rio nõupidamisest möödunud kümne aasta jooksul olukord säästlikkuse küsimuses, eriti aga selles osas, mis puudutab energiat ja vett paranenud, pigem vastupidi.
Põhjused, miks nii on läinud, peaks olema arusaadavad: tarbimiskultuse propageerijad ja ohvrid ei taha põhimõtteliseltki säästlikkuse problemaatikaga tegelda, teised ei suuda seda, kolmandad aga ei saa üldse aru, mis maailmas toimub. Lõppude lõpuks teavad kõik, et sõltumatult sellest, kas me säästlikuma eluviisi nimel midagi ette võtame või mitte, ei muutu täna ega ka homme tuntavalt mitte midagi, ning üksi üritades võib end vaid omaenda rahva silmis lolliks teha.
Johannesburgist ei saanudki ükski kainelt mõtlev inimene oodata kohest lahendust kogu maailma jätkusuutlikkuse probleemile, selget tegevuskava ja kindlapiirilisi kohustusi. Taolised foorumid selleks lihtsalt ei sobi. Nad saavad olla vaid informatsiooni vahetamise, liitlaste leidmise ning inimeste südametunnistusele koputamise ja võibolla ka ülearuse auru väljalaskmise kohaks.
Kuidas saaksidki mõne päeva jooksul energia tarbimise kokkutõmbamise küsimuses omavahel kokku leppida energia tarbimist kas või jõuvõtetega vähendada sooviv Euroopa Liit, energiatarbimise liider USA ja viletsusest välja rabelda püüdev India, kui USAs on vähem kui kuus protsenti Maa elanikkonnast korraldanud oma elu selliselt, et nad kasutavad ära veerandi kogu maailmas aastas kulutatavast energiast ja alles majanduskasvu alguses olevas Indias jääb inimkonna seitsmeteistkümne protsendi osaks vähem kui neli protsenti energiast.

Rikkad riigid pole võimelised häbi tundma

Kuid ühes olen ma siiski täiesti kindel: iga paari aasta tagant peaks mõned kõikide riikide kõrged esindajad jätkusuutlikkuse, s.o kõigi inimeste tuleviku küsimuses kokku saama. Eelkõige sellepärast, et kõigil, eelkõige aga enamarenenud ja rikastel riikidel, oleks võimalik tunda häbi selle pärast, kui vähe nad on elu säilimise nimel valmis pingutama ja end muutma. Kokku saama selleks, et näha oma tegelikku peegelpilti, et nii mõnelgi neist oleks kas või veerand tundigi oma egoismi, topeltmoraali ning nõrgemate ja väheminformeeritute järjekordse altvedamise pärast ebamugav.
Rikkad riigid peavad ükskord ometi aru saama, et kui maailma tahetakse veel kauaks ajaks elukõlblikuna säilitada, ei tohi lahenduseks pakkuda mudeleid, mis muudavad rikkad veel rikkamaks, õhutaks neid veel enam tarbima ja asetaks vaesed maad veelgi väljapääsmatumasse olukorda. Aga just nii on viimasel ajal maailm arenenud ja kui me veel kaua sel moel jätkata üritame, hakkab viletsusest ja meeleheitest toetust saav terrorism ja pidevad konfliktid meie elu niivõrd häirima, et kliimamuutustega seotud probleemid täiesti tahaplaanile jäävad.
Paraku domineerib tänases maailmas veel egoism. Ent kui inimesed tahavad elu jätkumist, peab inimkond ükskord mõistusele tulema.

Rikkad riigid peavad ükskord ometi aru saama, et kui maailma tahetakse veel kaua aega elukõlblikuna säilitada, ei tohi lahenduseks pakkuda mudeleid, mis muudavad rikkad veel rikkamaks, õhutaks neid veel enam tarbima ja asetaks vaesed maad veelgi väljapääsmatumasse olukorda.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)