Okkaline tee rahvusliku kokkuleppe poole

URMI REINDE,      08. jaanuar 2003


Sümpaatsemaid omadusi, mis mulle meie rahva juures hästi istub, on eluterve skeptitsism. Ei usuta, et mingi sinisilmse seltskonna püha üritus rahvusliku kokkuleppe suunas üdini materialiseerunud eestlaste maailmapildis arvestatava kõlapinna leiab. Vahest oleks lootust, kui riigieelarvest (mida on maksutõusuga oluliselt täiendatud) vähemalt kümme miljardit krooni kokkuleppele jõudmiseks eraldatakse - nende kinnimaksmiseks, kelle tingimused tuleb täita. Kümne aasta jooksul on leivast ilmajääjaid liiga palju, kuidas jõuaksid nad muidu kokkuleppele piruka nosijatega?
20. detsembri Postimehes loetud Andra Veidemanni kirjutis "Vajame kokkulepet kokkuleppeks" pisut jahutab mu võitlevat skeptilisust. Saan teada, et juttu rahvuslikust kokkuleppest ei alustanud kodukootud miljonärid, kelle eesmärk on selgelt status quo säilitamine ja nimelt selle kaudu, et pauperiseeritud (s.o meelega vaeseks tehtud) rahvas ei pahandaks ega hakkaks paati kõigutama. Andra Veidemanni uskudes algatas unistuste kokkuleppe idee hoopiski maarahva kongress mitu aastat tagasi. Sealt pärineb ka president Arnold Rüütli kinnistumine idee teenistusse ning tahe seda ellu viia presidendiaja tähtsaima ülesandena.
Kahtlejat püüab veenda informatsioon, et Leedus kirjutasid parlamendiparteid ja kolmas sektor juba 3. detsembril alla majandusliku ja sotsiaalse arengu rahvusliku kokkuleppe, mis lähtub Leedu arengu strateegiast aastani 2015. Sarnase mõttega tegeldavat ka teistes Kesk- ja Ida-Euroopa maades.
Ikkagi hirmutab mind väga tugeva ühiskondliku monoliitsuse lõhkumine eelmise kümnendi jooksul, ükskõik kuidas toda tapatööd täna ka ei õigustataks. Ükski kokkulepe ei suuda käsu korras taastada toonast rahvuslikku ühtekuuluvustunnet. Tahaks taktitundetult küsida, mil moel väljendus rahvuslik kokkulepe meie erastamisideoloogias, kui aastakümneid kohusetruult töötanud tublidele inimestele majandites, tehastes ja asutustes jagati kätte EVPd ja anti pihku 150 krooni irvitava ideoloogia saatel - minge ja erastage, hankige aktsiaid, olge osalised omanikuks saamise protsessis!
Kas vajati kokkulepet maksumaksjate-kodanikega, kui nende peade kohalt tõsteti äralörtsitud järjepidevuse idee toel nende ainus vara - nõukogude ajal ausa elu ja tööga kättevõidetud katus, mille all sündisid lapsed ja surid eestiaegsed inimesed, tõelised eestluse järjepidajad? Kas kokkuleppijad on nüüd nõus tagastama vara tõelistele omanikele - nendele, kes 50 aastat pidasid tõelist, mitte virtuaalset riiki?
Enne kui me pole vene ajal elanud põlvkondadele heastanud viimastel aastatel tehtud häbi ja alandust, pole minu arvates umbes miljonil eestimaalasel asja rahvuslikuks kokkuleppeks. Mind ajab alati vihale, kui kuulen ohkivaid väljendeid "hammasrataste vahele jäänud" või "selle põlvkonna saatus, mis parata". Neid, kes tõega rataste vahele jäänud, on väga vähe, küllap saaksime nendega hakkama. Neid aga, kes seaduste, väärideoloogia, jõhkrate tehingutega rataste vahele aetud, vaat nende arv on tõepoolest aukartust äratav.
Kuidas kavatsetakse kätte võidelda usk ja lugupidamine riigi suhtes, et ka kõrgeima võimu kandja kokkuleppele oma õnnistuse annaks - põllumehed, kellelt võeti maa ja riistad; emad, kellelt võeti kindlustunne sünnitamiseks; elutöö teinud inimesed, kelle kätteteenitud pensioni nimetatakse millegipärast täiesti valesti toetuseks…
Õnneks kinnitab mu kahtlusi samal 20. detsembril majandusteadlane Arno Köörna (loe pikemalt 6.-7.lk), kes küsib: kuidas on võimalik jõuda rahvuslikule kokkuleppele ühiskonnas, mis on üles ehitatud vastandlikele huvidele? Ma ei vaevu siin akadeemikut pikemalt "ümber tõlkima", vaid resümeerin kohe, kuidas mina tema mõttest aru sain: meie riik on algusest peale rajatud valedele alustele. Hundiseadustele, tugevama jõule, põlvkondade tarkust eitavale moraalile, ülekohtule ja austustvääriva alandamisele. Mitte selleks polnud inimkonnal vaja puu otsast alla ronida, et tõestada - kellel jõud, sellel õigus.
Et lõpetada pisutki optimistlikumalt, tsiteerin 31. detsembri Postimehes Tehnikaülikooli rektorit Andres Keevallikut: "Meie hädad algavad tihti sellest, et me ei suuda olulises kokku leppida. Me harrastame pseudodemokraatiat, mis viib reeglina lahjade kompromissideni. Aga need, teadagi, edasi ei vii. /…/ Kas ei ole suutmatus kokku leppida ka üks neid orjameelsuse ilminguid, millest hiljuti nii tabavalt kirjutas akadeemik Harald Keres?"
Ma kindlasti ei tahaks olla aasta esimeses Kesknädalas orjameelsuse lipukandja. Aga ma tean, et kokkuleppeks on vaja murrangut ühiskondlikus teadvuses. Kui oleme selleks võimelised, lööme käed.
KESKMÕTE:
Kuidas kavatsetakse kätte võidelda usk ja lugupidamine riigi suhtes, et ka kõrgeima võimu kandja kokkuleppele oma õnnistuse annaks?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (14)