Linakasvatus kah läind!

Hea tahe ühiskonna edenemisele kaasa aidata on üks eeldusi, et ühiskond (loe: Riigikogu ja valitsus) tõepoolest ärkaks letargiast. Et ta virguks ning avastaks, avalikustaks ja kõrvaldaks kidumajäämise põhjused. Et ta uuenenuna alustaks koostööd omal maal elavate, kuid  oma teadmiste, aadete, ettevõtlikkuse ja otsekohesuse poolest paljudele kõrgetele ametnikele meelepärasesse seltskonda mitte kuuluvate või lihtsalt suurtest linnadest kaugemale jäävate inimestega. On ju nende ametnike hulgas stagneerunud vaadetega ja ainult oma kildkonna või iseenda huve kaitsvaid ministreid, kantslereid, nõunikke jne.

Siinkohal tuleb kivi visata ka Eesti ajakirjanduse kapsaaeda - maha on vaikitud või lauasahtlitesse vedelema jäetud väga huvitavaid, perspektiivikaid, eeldatava kasumlikkusega ideesid ja projekte.

Üks võimalus - linakasvatus

Tooksin siinkohal ainult ühe võimaliku valdkonna Eesti majanduselu rikastamiseks ja mitmekesistamiseks. Selleks oleks tööstuslikuks otstarbeks kasvatatav harilik lina, mida Eestis on kasvatatud vähemalt 3000 aastat.

Juba 18. sajandi teisel poolel olid linakiud ja külvisena eriti kõrgelt hinnatud linaseeme tähtsad väljaveokaubad. Eriti ulatuslikuks muutus linakasvatus 19. sajandi teisel poolel. Nii kasvatati näiteks 1885.-1888. a. lina Eestis 56 000 hektaril. Ajavahemikus 1920-1940 oli linapõldude all 30 000-35 000 hektarit. Suurema külvipinna kasutamist takistas eelkõige vajadus pöörata suuremat tähelepanu leivavilja tootmisele, sest näiteks 1925. ja 1928. a tuli Petserimaal puudus toiduteraviljast, sest 51%  suviviljade pindalast oli lina all.

Miks on linakasvatus unustusehõlma vajunud?

Eesti taasiseseisvumisel mindi liialt järsku üle avatud turumajandusele. Eesti subsideerimata linakasvatus ei suutnud konkureerida Euroopa Liidu maades kasvatatud ja suuri otsetoetusi saava linavarrega. Ainuüksi lina kasvatamise hektaritoetus on ligi 12 800 krooni, sellele lisanduvad toetused linaseemne ning pika ja lühikese kiu eest. Tagajärjeks oli, et linakasvatus Eestis hääbus.

Ka ei jõutud NL-s 1988. aastal alustatud linatööstuste moderniseerimisega uuendada Eestis asuvat kolme linatööstust. Kindlasti jättis oma jäljed peaministriks olnud Mart Laari suhtumine kodumaise tootmise arendamisse. Kuna tema peamiseks motoks oli „Riik on halb peremees", müüdi Eestis olevad linatööstused inimestele, kes ei osanud või ei tahtnudki nende seadmeid käivitada.

Riigi abita ei jõua me kuhugi

Tänu tõelisele linafanaatikule Jüri Varikule, kes vaieldamatult on viimased 10 aastat püüdnud linaalast teavet säilitada ja oma põhitöö kõrvalt otsinud võimalusi linaklastrile uue hinguse sissepuhumiseks, on meil olemas linaklastri käivitamiseks vajalik ajupotentsiaal ja oskajad.

Koostöös TTÜ teadlastega on välja töötatud vähemalt 20 uut toodet, millel oleks nõudlust mitte ainult Euroopas, vaid ka Ameerikas, Aasias jm. Mõne aasta eest MTÜ Maaelu Arenduskeskuses, mille juhataja on Timo Varik, tehtud linaklastri arengukontseptsiooni kohaselt on võimalik 15 aastaga rajada Eestisse võimas linaklaster, mille aastane netokäive oleks tagasihoidlike arvestuste kohaselt 5,6-6 miljardit krooni.

Jüri ja Timo Varik, mõlemad on ka COPA (Professionaalsete Põllumajandusorganisatsioonide Komitee) ja COGECA (Põllumajandusühingute Konföderatsioon) lina ja kanepi töögrupi liikmed ning Euroopa Komisjoni nõuandva komitee töögrupi liikmed, on koostanud detailsed tegevuskavad, välja selgitades tööde teostamise etapid, investeerimisvajadused jne.

Olgu siinkohal lisatud, et 45000 hektari lina kasvatamiseks ja lõppsaadusteks töötlemiseks läheks vaja investeeringuid kokku 1,5 miljardit krooni, need aga tasuvad end ära maksimaalselt nelja aastaga.

Võib ju küsida: miks Eestis enam lina ei kasvatata, kui see nii tulus on? Vastus on lihtn: linaklastri käivitamine nõuab paljude valdkondade väga täpset ja koordineeritud koostööd. See tähendab, et ka riik peab osalema vähemalt seni, kuni lina külvipind on viidud 5000 hektarini ja on taasrajatud esimesed tehased linasaaduste tootmiseks.

Eestlasedki võivad jõuda oma mõtte- või teoviljadega maailmaturgudele, kui õnnestub Eestit inimliku koostöö keskseks muuta.

Selleks et aru saada, miks majandus edeneb või hääbub, peab tõusma tasemele, kust on võimalik näha ja arvestada kõike seda, millest majandus sõltub, on vaja näha väga erinevate eluvaldkondade - hariduse, ettevõtluse, sotsiaalsfääri, kultuuri, korrakaitse, infrastruktuuride arengu, omavalitsuste iseseisvuse suurendamise jne - koosmõju. Hea tahtmise juures suudaksime üheskoos palju ära teha, et olla edukad. Küsimus on selles, kas riik oma rahva parema elu nimel paneb  õla alla.. Täna seda usku meil veel pole.

TOOMAS PAUR, KE Lõuna-Eesti piirkondade koordinaator

[fototekst]

SININE LINA: Miks Eestis enam lina ei kasvatata, kuigi see on tulus? Vastus on lihtne: see nõuab paljude valdkondade väga täpset ja koordineeritud koostööd. Ja ka riik peab osalema vähemalt seni, kuni lina külvipind on 5000 hektarit ja on taasrajatud esimesed tehased.

Jaga |