Nädala juubilar AKI KAURISMÄKI 60

1982. aastal väntas juubilari vanem vend Mika Kaurismäki enda ja Aki stsenaariumi põhjal „Vääritud“ – loo kurikaelast, tema sõbrast ning pruudist, kelle elud veidral kombel põimuvad. Järgmisel aastal debüteeris Aki Kaurismäki oma filmiversiooniga Dostojevski „Kuritööst ja karistusest”. Tema ambitsioonikust tõestab kunagi ajakirjale Sight & Sound antud intervjuus öeldu: „Hitchcock ütles, et ta ei julgeks iial seda raamatut puudutada; nii ma siis mõtlesin, et ma näitan vanamehele.” Debüüt paistis silma erakordselt kõrge tasemega.

Aki Kaurismäki loomingu fookuses on need, kelle töid ja tegevusi tavaliselt ei heroiseerita. Ta keerab oma maagilise valgusvihu vaevatud lihuniku või üksindust tundva tikuvabrikutöötaja peale ja näitab läbi sümpaatse huumoriprisma siiraid inimlikke kannatusi. Lavastaja teab, et nii nagu tema filmide kangelased kannatavad oma halvematel päevadel, juhtub seesama ühel või teisel hetkel kõigi inimestega. Oleme oma põhjapoolsete hõimlastega sarnased – vennas- ja metsarahvad, kellele meeldib vähem rääkida ja rohkem teha, aga vahel kannatame ebaõigluse all klaasistunud pilgul ja hambad ristis.

Tragikoomiline südamlik lugu „Mees ilma minevikuta“ taastab usu inimeste headusesse.Cannes’is puhkes seansi järel meeletu ovatsioonitorm. 45-aastast Kaurismäki ülistasid nii Prantsuse lehed kui ka Hollywoodi Reporteri kriitik.

Aki Kaurismäki sattus 26. mail 2002 Cannes’i festivali žürii grand prix’d vastu võttes heasse seltskonda. Enne Soome filmiuuendajat on sellise au osaliseks saanud Andrzej Wajda, Ingmar Bergman, Jacques Tati, Michelangelo Antonioni, Milos Forman, Andrei Tarkovski, Lars von Trier ning teised kinoajaloo suurkujud.

Selle sajandi alguses nomineeriti „Mees ilma minevikuta” parima võõrkeelse filmi Oscar’ile. Kaurismäki keeldus tseremooniale minemast – protestiks USA tegevuse vastu Iraagis. Nüüd, Berliini festivalil paistis Kaurismäki taas silma iseloomuliku käitumise poolest. Ta ei läinud lavale auhinda vastu võtma, vaid ootas saalis oma kohal, millal Hõbekaru kätte tuuakse.

„Ta on väsinud,“ põhjendas müügiagent tseremooniale järgnenud pressikonverentsil Kaurismäki puudumist. Väsinuks nimetas end intervjuudes ka Kaurismäki ise, poetades ühes neist koguni, et see jääb tema viimaseks filmiks. Tõsi, nii on ta mitmel puhul öelnud ennegi.

Režissöörina olen kogenud, kui totaalne väsimus, tühjus ja üksindus valitseb hinges pärast suure mängufilmi valmimist. Nagu oleks toimunud reaalne perelahutus või lapsed lahkunud kodunt oma elu elama. Soome press aga seevastu arutas festivali ajal hoopiski selle üle, ega režissöör lihtsalt purjus ole. Ajaleht Helsingin Sanomat avaldas koguni artikli, milles analüüsis nokastunult esinemisi soome kultuuris, nimetades seda osaks iseloomulikust kunstnikukultusest.

„Kõik on muutunud, sest linnumajake meie ümbert on kadunud; digitehnoloogia on röövinud me lapsed ja vanemad, vennad ja õed; vestlused on barrikaadidelt pilve kolinud ja lootust, üldiselt võttes, enam pole,“ arvab juubilar.

Kuid Kaurismäki stiil ei ole muutunud. Ka tema uusim film on samasugune nagu varasemad. „Sealpool lootust“ on jutustus kahest teelahkmele jõudnud mehest. Kaubareisija Wikström jätab maha oma naise ja müügitöö, võidab pokkerimängus ning hakkab restorani pidama. Samal ajal saabub Soome illegaalse põgenikuna süürlane Khaled, kes palub turvapaika ja soovib Helsingis uut elu alustada. Näitlejad, värvid ja pildikeel, valgus, muusika ja isegi mõne tüübi nimi on nagu varasematest töödest. Põgenikku aidatakse samamoodi nagu eelmises mängufilmis „Le Havre“ ja restoran avatakse samamoodi nagu filmis „Pilved sõudvad kaugele“.

Kaurismäki linateosed võib laias laastus jagada kolmeks: klassikamugandused „Hamlet ärimaailmas“ ja „Boheemlaste elu“, improviseeritud odüsseiad ja roadmovie’d „Calamari Union“ ja bändiga Leningrad Cowboys valminud pilafilmid ning töölisklassi portreed.

„Varjud paradiisis”, „Ariel” ja „Tuletikuvabriku tüdruk” näitavad justkui kolmandat Soomet, kus naljalt ei naerda ning elu tööle ohverdatakse ja tõsisel ilmel viinaklaasi tõstetakse. Triloogia kangelaste elukaar on üks Aki lemmikuid: ilmetu tööline satub täbarasse olukorda, kohtab siis oma elu armastust ja rabab kõvasti tööd teha ning pärast suuri kannatusi põgeneb vabadusse. Humanistlikud seikluslood lõpevad kirgastuva õnnestumisega. Soome triloogias ta võtab luubi alla tööpuuduse ja riigiaparaadi ükskõiksuse väikese inimese probleemide suhtes.

Aki Kaurismäki filme ühendavad sardooniline koomika, eluga mitte päris sina peal olevad karakterid, kadestamisväärselt paigas stilistika ning lootusrikas elujaatus, et pärast meeletut rassimist saabub õnn ka meie õuele. Ta teostes on peidus suur empaatia ja truudus oma kaasmaalaste vastu, mille tõestamiseks ta ka pidevalt kasutab samu näitlejaid või laseb soomlastel Pariisis kohutava aktsendiga prantsuse keelt purssida. Tegelased on lihtsad karakterid, kellega igapäevaselt kokku puutume – tänavanurgal pikutav joodik, jäätmetega kolistav prügivedaja, depressioonis kontorirott – omandavad tema filmides sellise inimliku mõõtme, mis reaalsuses kahjuks tihtipeale märkamata jääb.

Umbes pooled Aki Kaurismäki filmidest põhinevad stsenaariumil, ülejäänud – improvisatsioonil. Lavastusprojekti olemasolu korral nõuab ta, et seda järgitaks sõnasõnaliselt. Kui seda pole, leiab aset improvisatsioon. „See tähendab, et mina improviseerin, mitte teised. Selles mõttes pole minu filmid rühmatöö. Ma ei näe mingit põhjust vahetada filmigruppi või näitlejaid, kui nad teavad, mida teevad ja on pealegi kui osa perekonnast,“ seletab režissöör.

Eheduse säilitamiseks üritab Kaurismäki stseeni kätte saada ühe duubliga ega harjuta seda näitlejatega eelnevalt. Ülimalt tähtsaks peab ta dekoratsioone, kus filmimine käib. Tema ihuoperaatorit Timo Salmineni tuntakse valguse-varju eksperimentaatorina. Režissööri teemade tumedust kompenseerib tihti valgusküllane ja intrigeeriv kaameratöö.

"Mida skeptilisemaks ja küünilisemaks ma maailma suhtes muutun, seda soojemaks muutuvad minu filmid. Tappev töö, üllatuseks just füüsiliselt tappev. Aga see-eest sisaldab film kõike – kirjandust, luulet, maalikunsti, arhitektuuri – mida oleksin tahtnud harrastada. Oma rahulduse saan filmitegemisest kätte,“ on kuuekümneseks saanud lavastaja kommenteerinud oma arengut.

TÕNU VIRVE

Jaga |