Eestlasi ei jätku kõikjale

TEA LEEK,      05. detsember 2007


Toetan üleskutset, et Eesti sõdurid, ohvitserid ja meditsiinitöötajad, kes osalevad sõjalistes välismissioonides, saaksid kõik tänavusteks jõuludeks koju – tagasimineku kohustuseta. Mind vapustas telesaade, kus näidati noort meditsiiniõde, kes sõjategevuse piirkonnas kaotas plahvatuses jala.

Iraagi sõja peaksid lõpetama ja selle tagajärgedega tegelema need, kes selle rahvusvaheliselt hukka mõistetud avantüüri valla päästsid – teised ei pea kandma vastutust. NATO-sse kuulumine ei tähenda loobumist inimväärikusest. Ollakse juba liiga harjunud, et meie oleme alati kohal, et alati võib meile loota, et meie ei hooli oma elust ja tervisest.

Meid on liiga vähe, et lõputult siluda ja katta suurriikide rumalusi, vaikselt lootes, et ehk aidatakse meidki, kui oleme hädas. Elu ja ajalugu on seni näidanud, et lootmist (mis surevat viimasena!) ei keela keegi...

Olid meil Vene ja Saksa okupatsioon, aga kas nüüd on justkui Ameerika oma?

Kas keegi või miski ohustab praegu Ameerikat? Euroopat, euroliitu, euroopalikku kultuuri?

Mismoodi meie inimesed seda utoopilist ohtu Lähis-Idas ära hoiavad? Eestlasi ei ole nii palju, et meid kõikjale jätkuks.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (15)