Kaugelt kaitstud Eestimaa

RALF R. PARVE,      10. märts 2004


Nüüd jõudsime selleni, mida me kartsime ja lootsime, et seda ei juhtu. Kuid juhtus. Esimene sark langenud sõjamehega on Iraagist kodumaale toimetatud. See traagiline ja meie ühiskonda vapustanud sündmus tekitas hulga valusaid mõtteid.

Läänerindel langes esimene Briti sõdur. 31. detsembril 1939. aastal teatas ETA teadeteagentuur HAVASi vahendusel, et esimese läänefrondil surma saanud Briti sõduri nimi oli kapral Thomas Bridan. Ajaleht Daily Herald kirjutas tol ajal lähemalt, et kapral Bridan sai surma 9. detsembril 1939. aastal ühe patrulli juhtimise ajal Saksa liinide poole.
Langenu matmisel andis au üks Prantsuse rügement ja kohalikku sektorit komandeeriv Prantsuse kindral käis isiklikult austust avaldamas Briti sõdurile, kes oli langenud Prantsusmaa eest.
Bagdadis langes esimene Eesti sõdur. 29. veebruaril saime BNSi vahendusel teada, et eelmisel päeval esimese Iraagis surma saanud Eesti sõduri nimi oli nooremseersant Andres Nuiamäe. Ta sai surma Bagdadis Abu Ghuraybini linnaosa turu lähistel toimunud patrullkäigul. Eesti Päevalehe online märkis, et hukkunu mälestustseremooniast võtsid osa USA esimese ratsaväediviisi teise brigaadi 12. ratsaväerügemendi teise pataljoni juhtkond ja rahvusvahelise ühendväekoondise CJTF staabi operatiivosakonna ülem brigaadikindral Janos Isasszegi. Kas kindral avaldas austust Eesti sõdurile, kes oli langenud Iraagi vabaduse, USA terrorismivastase võitluse või Eesti eest, seda ilmselt ei teatatud.

Eestit on alati petetud

Meie agitaatorid ja propagandistid hüüavad valjuhäälselt, et Eesti on asunud kaitsma oma iseseisvust lahingu- ja patrulltegevusega okupeeritud Iraagis. Ilma NATO ja ÜRO heakskiiduta alustatud USA-Inglismaa sõjas teostavad meie kaitseväelased okupatsiooni võõral maal. Õigustused sellisele tegevusele on kentsakad. Kui aitame teisi Iraagi sõjas, tuldavat raskel hetkel meilegi varmalt appi.
Lääne suurriikide varasem käitumine seda tahtmist küll ei kinnita.
Unustatakse, et Eesti Vabadussõda asusid lääneliitlased toetama alles seejärel, kui Vene admiral Koltshakist polnud enam asja Venemaa uue juhi kohale. Kogu aeg kinnitati Eesti välisdelegatsiooni liikmetele, et kui Koltshak, Judenitsh, Denikin või mõni muu vene kindral taastab ühtse ja jagamatu Venemaa, siis vaadatakse üle ka baltlaste kõrgendatud nõudmised, mis võiksid piirduda autonoomiaga. Tõsiselt hakati meisse suhtuma alles siis, kui punased kindlustasid oma võimu Venemaal ning meid oli vaja vaid nn sanitaarkordoniks. Inglise laevastiku ilmumine Tallinna reidile oli pigem toetus üleüldisele nn "kõigi valgete armee" võitlusele punase Venemaa vastu. Samamoodi tulid Inglise sõjalaevad Vene kodusõjas sõjamoonaga Arhangelskisse vene valgetele appi.
Lääneliitlased loovutasid 1938. aastal Saksamaale Tshehhoslovakkia, 1939. aastal jäeti üksi Poola ning 1940. aastal vaadati ükskõikselt Balti riikide anastamisele NLiidu poolt.
Teheranis, Jaltas ja Potsdamis loovutasid USA ja Inglismaa NLiidule ja tema mõjusfääri jälle Tshehhoslovakkia, Poola ja Balti riigid. Balti riikides toimunud sõjajärgsete küüditamiste eest lasub moraalne vastutus ka Lääne nn demokraatlikel suurriikidel, kes need kolm Balti riiki lahkelt venelaste meelevalda jätsid.
Strateegilised huvid, nagu moodsas keeles öeldakse, nõuavad, et väikesed riigid tuuakse ikka ja jälle ohvriks.

Vorm muutunud, sisu sama

Kes garanteerib, et ajalugu taas ei kordu? On ju Venemaa alati olnud suurjõuks, kelle hirmutava inimressursi ning relvade ees teevad teised suurriigid oma kodurahu huvides üsnagi alatuid järeleandmisi. Ja pisikese Eesti ning tema põlevkivi ja klaasiliiva pärast ei hakka keegi siplema. Eesti pole mingi Kuveit. Vihjas ju USA presidendikandidaat John Kerry üsnagi selgelt, et USA jõuvõtted maailmas on tingitud naftahuvidest.
Jutt sellest, et maailm on muutunud demokraatlikumaks ning eetilisemaks, ei kõla kuigi veenvalt. Pole see maailm sugugi nii muutunud! Poliitikute maailmasõja eelsed frentshid on vaid asendunud frakkide ja kirsasaapad lakk-kingadega. Hoolikalt sätitud ja libekeelsed kiidusõnad ei suuda varjata tegelikke taotlusi ja omakasupüüdlikke valesid.
Siinkohal tuletagem meelde, kuhu kadusid Iraagist väidetud tuuma-, keemia- ning muud massihävitusrelvad.

Keda me veel aidata saaksime?

Mäletan kunagi nähtud Helsingin Sanomate karikatuuri, kui eluolu NLiidus jäi tsiviliseeritud riikide ja ka pisikese Soome omast masendavalt maha. Samal ajal õhutati maailmarevolutsiooni ning saadeti Aasia ja Aafrika riikidele relvi, kaupu ning raha. Karikatuuril oli soolaukas trussikute väel seisev paljas juht Hrushtshov. Käsi silmil vaatas ta kaugusse ning küsis: "Keda me veel aidata saaksime?"
Et Eesti sõdurid saavad Iraagis lahingulisi kogemusi, on jama. Ega meie militaarjuhid ometigi ei arva, et Eesti muudetakse mingi sõja käigus Iraagi taoliseks kõrbeks? Mismoodi tõstetakse Eesti kaitsevõimet nii kaugelt? Kas peaksime lähiaegadel andma vabatahtlikena oma vennalikku abi Sri Lankale, Haitile, Turksile ja Caicosele, Eritreale ning Filipiinidele?
Oma sõjakihus võiksime meenutada neidki heroilisi aegu, mil koos tolleaegsete slaavi liitlastega sai koputatud kilbiga Konstantinoopoli ehk Tsargradi väravatele.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (10)